kurioosne värk.

Eile öösel jõudis Tobias, kelle toas ma praegu elan, natukeseks siia. Esteks oli muidugi kummaline, kui keegi kell 12 ukse taga kolistama hakkas, aga votsiis. Ja jõudsime veel kiirelt juttugi puhuda ja rõõmustasin, et oh, tema on ikka toredam, kui need põhitüübid mul siin. Aga tuli temagi täna koju ja hakkas sedasama mängu mängima. Palju õnne.
Praegu istuvad siis üks oma toas ja Tobias elutoas, mängivad oma mängu ja Franzi tüdruksõber, kes sel nädalal siin on, igavleb niisama nukralt.
Ega ma ise muidugi parem ei ole, kraamisin niisama ringi ja vaatasin ETVd ja ei teinud ka midagi eriit produktiivset, eksole. Igal omad lõbud ikka.
Homme kooli ei ole, on väike eeskava ja jõulusööming, väga tervitatav värk. Võiks siis täna miskit sotsiaalset teha, aga pooled ei viitsi ja teised pooled on kuidagi kättesaamatud.

Eile käisin sellises keskmise elutoa suuruses jazziklubis, kuhu oli terve bigbänd sisse topitud. Väga mõnus, see on see sama koht, kus me sünnipäeval ka käisime, põhipeerud hakkavad juba tuttavaks saama. Aga jazz veel eriti ei meeldi. Noh, see va freijazz vähemalt mitte. Selline vähe organiseeritum nagu bigbändiga oli, sobib küll.

Veel on kummaline, et kui mina elan Tobiase toas ja Nikit ei ole siin, siis see on täitsa mõedamatu, et Tobias siis Niki tuppa magama läheks, ööbib sohval. Ja ise musitavad kõiki võõraid. Üleüldse austerlased, mitte need minu nohkarid spetsiifiliselt.

tuiraruiraraa ja 4. veebruaril on airbaltic mu sõber.

Töökoda.

Tulemus. Ma mõnda oskaks vast isegi järgi teha. nomnomnom.

Liis ja iiida-hollandi turistid. Minu selja taga on Hunderwasserhaus. Üks neist. Täitsa mõõtmatutes hulkades tore oli Liisga. Jõudsime koos järeldusele, et kõik võib ju tore olla, aga omas keeles naljade tegemist on ikka raske millegagi asendada.

talverajakas.

jõudis kohale. Kaasaegne kohandus vanast heast "vaatan telekat ja söön kana" mõnulemisest: istun arvutiga teki all ja joon kokakoolat.
Lubasin juba Corinaga miskit ette võtta, aga kuidagi ei taha siit koopast välja ronida.
Varastasin keskväljakult ülejäänud kuuseoksi ja pistsin vaasi. (muidu sellise koheva ja upsaka Ma-olen-palju-väetist-söönud kuuse saab vabalt 300 euri eest siinmaal osta. Kummaline värk.)

Homme lähen kolmanda kursusega keekse küpsetama, aga ma vist juba kuulutasin seda.
Kõik on haiged siin muidu, ma natuke kardan, et jään ka, kuigi ei tea, ei ole põhjust.

plutipluti.

Man muss kein Engel sein, um Leben zu retten.

Niimoodi kuulutavad nad seal plasmapunkti reklaami peal.
Käisin siis täna esimest korda.
Ja ongi lugu nii, et neil on suurepärane masin, mis võtab vere, eraldab plasma ja pumpab tummisema kraami veeni tagasi. Päris geniaalne. Päris verd saab Punases Ristis anda. Selline lugu.

Katsil on täna sünnipäev, plaksutage kõik.
Sellega seoses, mul siin linnukesed sirstasid vahepeal, et on veel oodata miskit postkasti, aga need viimased tulevad küll kuskilt Amsterdami kaudu.

Olge nunnud, tehke lumememme, kütke ahju ja tehke muid toredaid talveasju. Ja ärge siis verivorstidega liiga lennukad olge.

jeeš ja ma unustasin, et Liis saabub mulle 16. külla. see on üks plaanidest.

Sul on kena pepu.

...on põhilause, millega potentsiaalsed austria külalised teid tulevikus tervitama hakkavad. Ja muidugi öö.
Pragu on päris mitu plaani tulemas. Eks näis, kas nad kõik teoks ka saavad.

Ja ma kuulsin, et teil on seal nii külm ... Bei eich is es so koid, do freats da di oaschlukan zua.

Peaks IKEAsse minema. Äkki on pooled Viinalsed seal ka.

Sünnipäev(ad)

hei.
Olen siin hoogu võtnud, et sünnipäevast kirjutada, aga kuidagi ei jõua selleni. Ja hea on, sest iga päev on nagu sünnipäev viimasel ajal.

Nii kõigepealt oli pärispäev, mis algas üsna masendavate nootidega. Tähendab alguses oli väga tore, tegin Trintsu kingi lahti ja rõõmustasin ja tegin mõnusa pika hommiku, lugesin õnnesoove ja sõin putru.
Aga kui kooli läksin, selgus, et tund jääb ära. teised muidugi teadsid, aga ma olin (jälllle) ära unustatud. Noh, mõnes mõttes on see juba koomiline, et jäksand väga vihane ollagi. Üritasin siis natuke linnas jalutada, aga ilm oli kole ja midagi teha ka ei osanud. Lisaks see Bank Austria toimib hirmus aeglaselt ja raha ei saanud ka välja võtta. Saan muidugi oma eesti kaardiga ka, aga see maksab jälle 1.50 iga kord, mis ei ole ju nii palju, aga põhimõtteliselt üritan seda vältida. Teised toredad inimesed olid ka kõik tunnis ja tulin siis koju ära. Muidu olin veel kooli kommi viinud ja puha, aga ei näinudki peaaegu kedagi, kellele neid sisse sööta.
Tulin koju ära ja vaatasin Alice imedemaal filmi ja panin niisama tühja. Keegi ei tahtnud minguga Ewerti kontserdile ka minna, aga õnneks tekkisid väiksed plaanid, et lähme ikka kuhugi istuma.
Mõtlesin, et lähen kooli ja teen ise natuke trenni, sest liigutama ikka peab ju. Siis läks juba natuke lõbusamaks, sest koolis nägin Lisat ja Annelie`d ja sain jube nunnu jõulukaktuse kingituseks. Trennitegemisest ei tulnud küll suurt midagi väga asjalikku välja, aga no kolm kõhulihast ikka.
Juba sinna jazziklubi poole suundudes hakkas eesti telefon helisema ja sain Estri ja Lauri õnnesoove ja kohe pärast seda helistasid veel Ulvi ja Peep, nii nunnu. Nad alati soovivad õnne ja on muidu ka nunnud, eksole.

Näedsasiis, täitsa tore värk, nagu pildi pealt paistab. Vasakult: Corina (I kursuselt, tore hipsterpiff), siis on üks, keda te tunnete, keskel Primo(erasmus, Itaalia, saksimängija, ta oli juhuslikult seal, et kaasõpilastega jämmida), Annelie ja Lisa (II kursus).
Ega me kaua ei olnnud, sest plaanisime ikka kaheksaks kooli jõuda.
Minul küll kahjuks ei õnnestunud, sest öösel jõudsime veel Estri ja Lauriga skaibilobiseda ja me ei olnud väga kiired.

Muide juba esmaspäeval jõudis mu juurde üks tore janku Viljandist.
Nonii.
Ja siis kolmapäeval läksin kooli ja  kõik olid kommi söönud ja kiitsid (viisin Triinu paki sisu ka sinna majja) ja siis äkki ühe "vahetunni" ajal tuli II kursus ja kukkus laulma ja kooki ja küünlaid lehvitama. Erakordselt nunnu. Väga hea keeks oli.
Lisaks jõudis veel üks tore kaart väga roosas ümbrikus minu juurde, võita arvata, kust see tuli.

Jaaaa täna käisin koolis natuke ja siis pärast Nastjaga kohvikus ja sain veel kingiks kooki ja käsitöökomme. (mis te arvate, kas pistsin kõik nahka või pigem jaa?). Postkastis oli veel üks lilla rebaseüllatus.

Lisaks on mul tugev kõhutunne, et tasub veel homme ja esmaspäevalgi postkasti põhjalikult sisse minna, sest seal võib veel toredusi leiduda.

Ahjaa, käisime saatkonnas, lootuses, et seal saab mingit põnevat infot või ma ei teagi, niisama lobiseda. Tegelikult ei lastud meid väga uksest sissegi ja veel saime teada, et mingit ametlikku jõulukogunemist ei ole ja üldse olid nad suht segaduses, et miks me üldse läksime sinna. Nojah. Aga vähemalt sain saksakeelse brošüüri Eesti kohta, las siis teised leovad ja õpivad.

Muide on veel päris palju plaane ees. Homme on Forsyhte kompanii etendus ja järgmisel nädalal ühe koolikaaslase monoetendus ja vahepeal veel natuke kino ja sushit ja ehk midagi veel. Järgmisel laupäeval lähen kolmanda kursusega keeksikesi küpsetama. Keeks=küpsis siinmaal. Ja jõuludeks küpsetavad nad igasuguseid väiksed junne. Mulle tundub, et nad on selleks kõik jube osavad siin.

Muidu on elu päris tore ja hea tunne on. Muidugi kui kolmapäeva õhtul Jane ja Sillega veel juttu puhusin skaibis, siis tuli küll koduigatsus peale. Just selle Viljandi ja kogu selle koolitunde igatsus.  Kindlasti kui seal olen, siis kirun ikka edasi, aga nii see ju käib.

Olen alati mõelnud, et päriseks ei tahaks kunagi Eestist ära minna ja siin olen sellele tundele vaid kinnitust saanud. Aga täna mõtleisn, et kui peaks veel kunagi avanema võimalus selline sutsakas teha ja olla ise ja kohaneda ja asju vaadata, siis võiks korrata.

Hoh, ja seda ka, et nüüd on mul veel uuem soeng.
Pakaa.

igast toredad asjad tulevad mu juurde. Kaardi peal jänesed ja paki sees punased sukapüksid ja jaanurais päris elus Liina. Millega ma küll kõik selle ära olen teeninud?

Muidu tahtsin täna doonoriks minna, aga sain ainult registreerida. Süsteem on selline, et kõigepealt võetakse väiksemad hulgad proove ja lastakse paljudele paberitele alla kirjutada ja nädala pärast esimest korda minna.
Tgelikult on siin plasmapunktid, mitte doonorikeskused. Jutt käib ainult plasma loovutamisest, mitte vereandmisest. Aga siin jäävad mu meditsiinilised teadmised küll väga lühikeseks, nad peavad ju ikkagi verd võtma, või on mingi imemasin, mis otse verest plasma välja imeb? noh, kõlab natuke kosmiliselt. Eks ma siis järgmisel nädal näen. Aga asja teeb imelikuks, et loovutada võib enam-vähem iga nädal. Punktid ei ole muide üldse haiglate juures, vadi rohkem nagu väiksed eraettevõtted. Loovutuse eest saab raha ja teenusepakkujaid või vahendajaid on päris mitu.
eks ma annan teada, kui esimest korda käinud olen.

eile olin kultuurne ja värki. täna olen hirmus laisk ja ei suuda otsustada, kas viitsin üldse kuhugi minna veel.

Ja khmkhm, kommentaarid anonüümsete pseudonüümide alt on erakordselt häirivad. Olen seda enne ka öelnud. hakake avalikuks, inimesed.

jõulud või nii

mingid toredad asjad on leidnud tee mu juurde, postkast oli juba täitsa punnis.
Panin siis küünlad ka põlema ja mandariinid on ka juba odavamad. täismäng.

Tegelt ma ühe sünnipäevakingi juba tegin endale ise.

Oluline on see 20. sajandi kunst. Ja uskuge või mitte, ma olen seda isegi lugenud siin. Saab targaks veel niimoodi. see üks on vutlar tegelt ja siis on kaks köidet.

Ja mul on tugev tunne, et vanaisa-vanaema kingivad mulle kella minu käe läbi. Sest ma olen ammu mõelnud, et võiks olla ja tunde andes on see päris vältimatult vajalik ka. vähemalt mulle. 

aga muidu jaa. gehet schon. 

Draama käib me kõrval.

Igatahes ma olen õnnelik, et ma ei  ole avangardistlike vaadetega juudi lesbikunstnik II maailmasõja ajal.

Ja muidu nägin mõne Rubensi ja ühe Murillo ja Hieronymus Boschi kohtupäeva triptüühhoni ära. Oli väga meeldiv. See viimane on ikka päris uskumatu.

Lugu sellest kuidas Kaie peol käis.
Või ei käinud ka.
Tahtsime minna sinna vabalava, noorte teatriasjale, kus ma korra käisin juba, see toimub kord kuus. Ma ei mäleta kui täpselt ma seda värki kirjeldasin eelmine kord.
Igatahes süsteem on selline, et kella seitsmest hakatakse pileteid müüma, eelmine kord olin vast nii mõni minut pärast kuut kohal.
Seekord jõudisn mina esimesena umbestäpselt kuus viisteist ja siis riburadapidi mõned neiud veel. Kell seitse hakatigi pileteid müüma, aga selleks ajaks ei olnud see saba enam mingi saba vaid suursuur summ inimesi, kes igale poole kõigile juurde olid haakunud. Täpselt siis, kui meie kord oleks olnud uksest sisse kassa juurde minna, otsustati, et nüüd on nad väljamüüdud. Erakordselt nunnu.
Olime seal siis nagu kolm hunnikut õnnetust.
Otsustasime Corina juurde sõita ja vaadata, mis siin Viinis siis veel teha annaks. Otsisime ka natuke, aga kuhugi ei jõudnud.
Jõudsime hoopis süvaanalüüsideni, mis meil kõigil kõik halvasti on selle kooliskäimisega, väga värskendav igatahes, ja lõpetasime veel igasugu muude ilmvajalike klatšijuttudega.

Pilti oleks ka teinud, aga ei teinud.

Igatahes õhtu oli kokkuvõttes väga tore, aga päris uskumatu, et siin tegelt nagu vahepeal midagi teha ei ole. Kui sa ei taha pileti eest üle viie eurtsi maksta ja kell on ka juba kaheksa, siis oled nagu natuke nõutu. ja mitte ainult mina.

nägemiseni.

Minu uus kiiver

ehk lugu sellest, kuidas ma tasuta juuksuris käisin.

Tegelt on kõik väga tore ja eks juuksed kasvavad tagasi, aga ma ei saanud aru, miks või kellele seda vaja oli. Kui ma kell kaks kohale jõudsin (kellegi koju, väga ilusasasse, aga vets sassis, kus oli ka peegel ja tool) siis ei toimunud veel midagi. Kaks juuksurmeest ja üks müügimees rääkisid pool tundi föönidest.
Ja siis kunagi hakati väga peenete nippidega mu juukseid lõikama. Aga see, kes lõikas, osaks juba ilmselgelt, ja see, kes vaatas, ei tundnud asja vastu just erilist huvi.
Noh, aga tasuta hobused ja nende suud ja. nii.

Körti kah

Lähen nii eestiks kätte siin kaugel, et ise ka ei usu. Tegin siin purtu, aga kaerahelbeid oli natuke väha, aga piim juba potis kuum. Uhasin siis kamajahu sinna juurde. Igaks juhuks panin eriti hoolega suhkrut ja võid ka. Sai selline nämma kört, et väga hea, et esimene tund füüsiline ei ole.

Veereb

Eluke veereb, noh. 

Täna käisin uues kohas joogas. Ma ei tea, kas ma seletasin seda süteemi juba, aga siin on paljupalju neid joogakohti ja kõigil on nii, et kui esimest korda lähed, on 10 eurtsi eest kümme päeva - käi palju tahad. Ma muidugi iga päev ei käi, sest mõnipäev on kool ka juba piisavalt higistamaajav.

Ja kuna kõik juba räägivad mandariinidest, siis tegin ise ka nendega algust. Väga magusad ja head. kaks eursti kilo, palju teil on?

Laupäeval on jälle see avatud lava moodi üritus, millest kunagi kirjutasin ka. Kavatsen minna. 

Euroopa postiteenused on piinlikult aeglased. Ja mõned asjad lähevad üldse jalutama. Kaebaks kuhugi, aga ma olen laisk. Muidugi on tore, kui midagi kuhugi kohale ka jõuab.

Lilli ja liblikaid kõigile. 

 Jõuluturg kerkis keskväljakule. Ja ühtegi inimest ei olnud. Kõik olid IKEAs.

Tegelt pilid peal on Tomas, meie võõrustaja, ja Ray, neiu Malaisiast, kes on juba kaks kuud mööda Euroopat tingi reisid. Minu esimene elus backpaker, keda kohanud olen.

Need kujud, eelmise pildi kanalisatsioonimees ja see Napoleon ja veel mõned on vist üks põhilisi turistiasju Bratislavas. Olid ka päris tabavad.

Igatahes. Linn oli päris kodune. Nagu Tallinn, aga vanalinna on vähem ja muu linn on meil ausaltöeldes ilusam. 

Tom ja Daniela olid väga nunnud võõrustajad.

Täna käis Ray Viinis, tegin talle hakklihasousti ja kama meeldis talle ka. 

Ja ma olen jumala sooda, seega head ööd.

Bratislava

Jutt tuleb mingipäev.

Mägine värk

Lehva-lehva teile Grinzingist. Kui inimesed nüüd küsivad, et kas sulle meeldib Viin, siis ma ei peagi enam keerutama, et majad on nagu veits üksluised. Sest seal Grinzingis on elus muinasjutt. Muu hulgas leidsin nunnu väikese kiriku, kus oli valge ja ei olnud üldse palju kulda. Ja suuuresuure surnuaia, kus oli väga ilus, ühelt poolt avanes vaade järgmise mäeküljepeale põldudele ja teiseltpoolt alla kesklinnale kõigi oma kõrgete kirikutornidega. 

Vaikelu Volvoga. Pühendusega Laurile loomulikult. Ma olin muidugi nii tark, et unustasin päriskaamera maha, seega pildid on nagu nad on, eksole. 

Jane, kui me Viltsus need järveäärsed majad omandame ükspäev, siis vb mõni väike klaasterrass sinna juurde?

Age, leidsin trikoo sulle järgmiseks peoks. jaki ja sukkadega. et saaksid ikka oma stiili harrastada. 

Käisin vaba päeva puhul natuke peol ka, nagu lubatud. Oli tore. Aga  põhiliselt nagu omavahel, sest ööelu oli väga väljasurnud, kuigi kolmapäev oli enamus ülikoolides vaba. Nad peaks ikka Tartust ühtteist õppima.

Neljapäeval tegime Lena (rebane) ja Anna-Liisaga (Lena korterikaaslane) väikse eraekskursiooni riigikogos. Sujuvalt. Lena isa on parlamendisaadik nimelt. Rohelistes. Ja juba 12 aastat. Ühesõnaga on rohelised juba nii  kaua esindatud olnud vähemalt. Ja meil ei seisa erakondki koos, olgugi, et riigikogus saab digitaalselt hääletada. Tegelt on mul sellest ka paar pilt. aga muidu parlament on selline:

Hästi kerge suurusehullustus on neil siin ikka kohati. Parlamendis on muidu natuke alla kahesaja saadiku. Aga muidugi on neil seal nüüd kõigil oma ruumid ja on kaks koda, kuigi ma ei saanud kõigest päris täpselt aru, kuidas osad valitakse ja osad lähetatakse kuidagi. noh, see selleks. Oli väga võimas. eriti mulle meeldis muidugi Kreeka templi süsteemis sammassaal kesket maja. Väga praktiline  värk. Klassistsismiga nad siin kokku ei hoia mitte kuskil. Barokki on ka piisavalt.

Ja kui kõik hästi läheb ja kõik bussid välja pole müüdud, siis lähen homme Bratislavasse :)

Mainin veel, kui hästi kõik see elu lõhnas Grinzingis. Umbes nagu see pilt.

rohkem, vähem

Võrdõiguslikkus nagu oleks kodus siin. Aga samas räägivad konverentsil, kui palju naisi neil juba kõrghariduse saavad ikka ja on uhked. (Info Kailt) Ja kui öösel metrooga sõita olen üpris tihti pea ainuke mittemees. Ehk on asi ka selles, et ikkagi päris palju on igasuguseid muid rahvaid, kus naised põhimõtteliselt öösel kuskil ringi ei sõida. Aga nii palju neid ka ei ole. 

Nagu kartuli ja tammetõru ristand. Aga päris selline tervislik näljapeletaja vist. 

Virtuaalhaiguri. Pühendusega Jaanile ja kogu meie Roouutsi tripile. Siin ei ole üldse nii naljakas, kui ma "ich komme" karjun. Musi, Kats.

Vaikelu prügikastiga. Värvid pole siin suurem asi. Aga päriselus olid küll. Ulla, ma tean, et see latern on poolik, a terve laternaga pildi peal oli puu veel kahvatum. Mulle meeldib pühapäeviti ringi konnata, saabki teha sellise pildi, kus ükski turist ei koperda. Kohalikud vist magavad kõik hambad laiali kodus. Leidsin ühe ägeda vana apteegi ka, kui tubli olen, lähen ja teen seal ka kõigi huviliste hüvanguks pilte. Siin on üldse päris paljudes apteekides autentne ja ilus sisustus. Samas ega ma ei tea, võib-olla on järgitehtud. Vahepeal mõtlen, et kas Anna-Liisa on oma kuurialuse iluduse juba restaureerida jõudnud. 

Noh, juhtub vahel. 

Muidu üldse ei kurda. Täna sain teada, et neljapäeval on jälle vaba päev. Ma juba mõtlesin, et kuidas ma ikka jaksan kohe viis päeva nädalas koolis käia nüüd äkki. Ja kolmapäeva õhtuks tekkisid ka juba koos selle uudisega plaanid, elu lill.

Ja täna tegin tšillit. nämmnämmnämm

Präänikud

Jõin Ele soovitusel oma esimese puntši. Ma ei tea, kuidas seda kirjutatakse ilmselgelt. Sain tasuta keeksikesi ka kaasa terve taldrikutäie. Nii nunnu. Suva, et see oli alustass, keeksid olid päris head.

Joogas käin higistamas ka ikka vahepeal. näiteks täna.

ja põhjalikud

Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama kaugelt.
Esmaspäev on sellepärast mu lemmikpäev, et siis ma võtan ühte ainet koos lavatantsu omadega, põhimõtteliselt moderni tehnika, aga segamini igasugu mehed-naised ja õppejõu oma mõtted. Aga väga tore tund on, saan vahelduseks jälle kõige halvem olla. Parim osa on, et see algab alles 9.45 tavapärase 8.30 asemel.
Ja lisalugu on see, et selle arvelt lasen ühe meie osakonna põhiõppejõu(Elena) igava tunni üle. Kokkuleppeliselt lausa.
Magan mina siis täna hommikul rahulikult, kui saan sellelt Elenalt sõnumi:  "Virgine tund jääb täna ära, aga tule minu omasse." Mis peaks hakkama 15 minuti pärast. Mina olen teki all. No ei läinud ma sinna tundi, sest pärast seda on mul nagunii auk ja siis oleks see auk veel pikem olnud.
Olen mina rõõmsalt kodus, vaatan saateid, mis vajasid vaatamist, eksole (vt allpool) ja lähen 12. 15 kooli. Aga mida ei ole on mu järgmine õppejõud. Väga kahetsusväärne muidugi, et ta haige on ja kohe haiglas, aga keegi oleks võinud mulle ka öelda.
Mõtlesin siis, et jess, jõuan veel kella kahesesse joogasse, kuna õhtul on kino ette nähtud, siis hiljem ei oleks saanud minna. Kahjuks oli netis vale plaan, ja seda tundi ikkagi ei toimu üldse. Hakkasin siis vaikselt tegelema eneselohutamise plaaniga. Ostsin pagariärist eilseid tooteid odavalt, nosisin oma õunapirukat ja "jalutasin" keskmises sügistormis Schottendori kiriku juurde, et teada saada, et see on kinni esmaspäeviti. Veel üks jess.
kuna mul oli selleks ajaks külm ja kõrvulukustav pissihäda, siis läksin ühte miniatuursesse kohvikusse ja jõin ühe ülemakstud latte. Õnnekt ta oli hea. Leidsin sealt ka Indie ajakirja, disain ja nii. See oli ka tore. Siis vaatasin pool tundi aknast välja ja tegin mõttes kunsti. Võib-olla teen kunagi päriselt ka.

Kaperdasin siis läbi vihma kodu poole ja veensin ennast mitte poodi minema, sest tegelt mul ei olnud midagi vaja, oleks lihtsalt veel šokolaadi tahtnud. Selle asemel ostsin kohvi, sest see oli otsas ja olin eluga juba päris rahul.

Aga aga aga aga... Tulen koju ja Niki hüüab, et kuule, sulle tuli kaks pakki, kas sul on sünnipäev või midagi?
ei oleeeee, aga mul on maailma nunnumad emme ja Liina :d

Liinalt. Kiri oli ka. Väga muhe.

Emme paki üllatusosa on alumise pildi peal. Ja Jaani kleepsud. Ma käin pidevalt ringi ja mõtlen, kuhu neid kleepida. Varsti nad leivad koha.
Eriti mulle meeldis Arvamus Kultuur x 2 ja raamat ka. Kama ja kindad ja lisasallid olid ka väga toredad! oii, ja martsipan :D

Ja muidugi, Liina, põdravorstist tunnen ma lõputut puudust, aga ma arvan, et see oleks võinud ka juba liialt pikantne olla selle aja peale.

Nüüd mul juba on natuke mõttes, et peaks äkki mõned inimesed külla kutsuma, neile šoksi ja kama ja sprotte pakkuma.

Muidu veel lisaks, et olen päris heasse zentsooni jõudnud oma olemises siin. Ikka läheb vahepeal üles ja alla ja nii, aga üles saab alati lükata. Eriti kui postipikud abi toovad. ( ja see ei ole kirjaviga).

Lükake ise ka.

Sügas käes

Kõigepealt kiidan oma ägedat tädi!

Muidu kallab akna taga vihma ja esimene tund jäi sobivalt ära, sain mõnusasti saateid vaadata siin, mis oli vaja vaadata.
Eile jõudsin esimest korda Viennalele ka. Väga äge dok oli ühest Saksamaa algkoolist,  kus käivad kõik lapsed koos. Kõlab banaalselt, eksole, aga see tähendab seda, et ka puudega või muidu paljude koolide jaoks sobimatud lapsed õpivad esimesed neli klassi koos. Ilus idee ja toimiv idee. Aga film ise oli ka väga toimiv, pikalt tehtud ja leitud lapsisiksused olid vahetult ja õigesti portreteeritud.

Sellest ka, mis mind närvi ajas. Pärast filmi sai esitada küsimusi autoritele. Natuke aega oli tore, aga ühel oli pisike põngerjas tagareas, umbes selline kolmekuune, kes nõudis emme juurde. Ikka veel oli tore, tuli koos emmega sinna ette ja kõik läks kenasti edasi. Aga inimesed ei saanud aru, et võiks mingi normaalse aja piiridesse jääda. See pisike inimene väsis ära ja eks see autor/ema oleks ka hea meelega temaga juba minema läinud, aga siis hakkasid inimesed ikka veel koolisüsteemidest jahuma. Ikka veel oli kellelgi vaja midagi öelda, kuigi see ei olnud enam ammu mingi küsimus autoritele. Nõmedad lollid inimesed. Ja tegelikult oli seal keegi korraldaja ka, see ei osanud ka öelda, et vsjoo, viimane küsimus ja lähme laiali.

Aga filmikogemus oli tore. Katsun täna veel ühele jõuda

Im Wald

No, kujunes nii, et eestis on põhiliselt kõik inimesed alasti ja jooksevad metsas ringi. Austrias ei ole inimesed kunagi alasti, ainult konsis, aga siin on kõik harjunud. Saksamaal on väga ranged reegleid, ainult kindlad vanusegrupid jooksevad alasti ringi..

ja "the perks of beiing a wallflower" vaatasin ka ära. Oli täpselt parajal määral klišee, aga Emma ja Ezra on lihtsalt liiga nunnud, et mitte meeldida. Ja muidu oli ka tore.


Ja sellest mooda kunsti muuseumist rääkisdes, siis see oli ka päris tore. Ja see hääleke, mis mu kõrvus kõlas oli ühest sellisest väga modernsest videoklipist, kunagi üheksakümnendatel väla lastud, kujutatte ette küll, kui ägedat kusnti sisi tehti, eksole.

ja täna alles hakkab nädalavahetus päriselt. Olen juba natuke väsinud, sest suurest puhkamisest.

Ja oleksin unustanud. Käisin Bikram Yogas ka. Ehk siis eestikeeli kuumajoogas. Trennisaalis on selline 38-40 kraadi sooja ja siis teed tasakesi oma harjutusi seal. Arvasin tegelt, et on hullem füüsiliselt, aga päris mõnus oli. Panin küll natuke palju riideid selga, enamus inimesi olid niimoodi enamvähem ujukates. Ma ei saanud oma lotakatest kolmveeradnpükstest hästi välja enam, kui need läbimärjad olid.
Sinna lähen igatahes veel, sest algaja pakkumisega võid kümne päeva jooksul 10 € eest käia, palju jäksad. Ja neil on 11. 11 pidu ka. Ma arvan, et see seisneb selles, et kõik joovad taimeteed ja ütlevad hmmmm, aga äkki ma ikka lähen, siis on ju Eestis ka suur pidupäev ja ma pean ju kuidagi tähistama.

Millegipärast ei taha mul TV3 saadete järelvaatamine kuidagi toimida, aga olen väga põnevil.

Ein ganz modernes Disain, jaaaaa

...kõlas mul kõrvus terve 21er Hausi külastuse aja.

Tarkusetera..

Ega igasuguse jama peale ükski liblikas ei viitsi lennata.

Noppeid

Tgelt, nüüd on siin ka maa valge. Näha on, et asi on pigem löga, kui kohev pilveke, aga ikkagi lumi. Tere tore. Lootsin ikka natuke halastust siin, eksole.

Ja päris naljakas on vaadata, kuidas inimesed üritaad mu nime kirjutada:
Guia - eiei, eee on lõpus -> Guiä
noh ja siis veel need muud väiksed vead. Ilmneb et väga keeruline nimi on. Osade õppejõudude jaoks olen endiselt Goya - nagu hispaania kunstnik eksole, aga ma olen sellega ka päris rahul.

Kolmapäevane nädal tuleb. Aga selle lumevärgiga ei taha ikka minna kuhugi.

Või pikad.

Hellõu.
Eile oli väga "geil" õhtu. Kes ei tea, siis geil on üks tore sõna, mis sobib igas olukorras, kui on tore olla või keegi või miski on äge.

Käisin koolikaaslastega Schauspilebaris. Põhimõtteliselt oli tegemist eelregistreerimisgea vabalavaga, aga üks spontaanne etteaste oli ka. Läksime üldse sellepärast, et ühe siinse kursaõe noormees esines ka. Oli kusjuures üks parmemaid sel õhtul -  väga geil.
Algas kõik juba kell kuus. Loomulikult õnnestus mul alustsuks trammiga vales suunas sõita kaks peatust. Pole hullu - kobisin maha ja kolistasin tagasi. Igatahes seisime kõigepealt järjekorras - umbestäpselt tund aega -  et üldse pileteid saada. Sihuke süsteem. Kell kuus saime igaüks siis endale pileti osta ja kohvitasime siis poole üheksani, kui hakati inimesi sisse laskma. Aga mitte niisama, pidime ikka veel fuajees ootama. Mõttetu jamamine, sest kokkuvõttes oli saalis ikkagi vaba ruumi ja kõik oleks võinud ka normaalsüsteemiga endale piletid osta. Ju neile siis meeldib organiseerida siin.
Kell üheksa hakkas asi pihta väga piinliku lauluetteastega korraldajate poolt, põhimõtteliselt mingi noorte teatriring või nii.
Ja siis tulid kolmes blokis need päris etteasted, ajalimiit 10 minutit. Oli üks mees, kes žongleeris ja rääkis nalju ja päris palju lauljaid, üks šveitslane, kes tegi šveitslaste üle nalja ja teki liputrikke, üks üüberemotsionaalne tantsupoiss päris piinliku etteastega. Ja spontaanne etteaste oli üks tüdruk, kes improviseeris Muse´i järgi. Polnud paha, aga natuke igav. Olla muiud näitlemist õppinud, aga liikus päris hästi.
Ja kui etteasted läbi said tuli pidu ka. Väga tore muusika oli, millele sai kaasa üürata ja lõbusasti tantsida. Tutvusin oma esimeste mittekooli austerlastega, väga tore seltskond, loodan nendega veel midagi ette võtta.

Ja see üritus toimub kord kuus, niiet loodan sinna veel vähemalt kaks korda jõuda. Ma ei tea, mis nad detsembris teevad, siis on ju need muud asjad. Päkapikud ja värgid.

Ahjaa, üritasin kooliõdedelt uurida, et mis tähtpäevi austerlased tahistavad ja nii, aga tuleb välja, et suurt midagi. Olin siis päris uhke oma jaanipäeva ja volbriöö ja laulupeo ja vabariigi aastapäevadega. Nende jutust jäi mulje, et ainult uusaasta ja jõulud ja lihavõtted on sellised tähtsamad tegemised. votnii.

Siin on ka laupäeva öö

Tegelt on pesu juba pestud ja kuivataud ka. Ma juba tean, kuidas kuivatit kasutada.

Nii. Käisin Staatsoperis. Kaks korda juba. Eile oli Balanchine, Neumaier, Robbins ja koosnes neljast lühiosast. Mul oli jube hea koht, näginn kõike ja olin lähedal ja puha. Asju tumestas natuke tüüp mu selja taga, kes oli ilmatu suure hoolega odekolonni kasutanud. Ja see ei olnud hea. See oli väga halb.

Publik oli imelik. Kui esimene osa oli Balanchine (noh, jah, mis oleks võinud olla natukene paremini tantsitud, nö korde poolt, kuigi tegelikult olid seal kõigil päris võrdsed "rollid"), siis oli aplaus ikka üle keskmise uimane. Ja kui viimane osa oli Robbinsi "Concert" http://www.youtube.com/watch?v=dB0Aj5pvkfo&feature=related (Näedsa, leisidn halva kvaliteediga video ka), kus tehti palju Chaplini aegset vodevillinalja, siis kõik rõkkasid ja olid juba rõõmsad. Nalja võib ju ikka teha, aga natuke nagu sai juba selgeks see asi esimese kolme kordusega samal teemal. Küünitsesin seal siis omaette ja igatsesin oma küünilisi sõpru. Aga kokkuvõttes oli ikkagi väga tore ja nauditav ja muusika oli huvitav ja jäin rahule. Maja on päriselt ka ilus. Tunduvalt vähem kulda, kui siin muidu mõnes kohas.
See oli ka muidugi põnev, et prouad minu ees olid oma pileti eest umbes 100 € maksnud. See süsteem siin ikka logiseb natuke.

Edasi suundusin Spanish Partyle. Saime toredasti odavamalt sisse, sest hispaania neiude sõber on korraldajate sõber, ja tegelt ta unustas nad listi panna, aga kõik rääkisid omavahel palju hispaania keeles ja läks veel paremini, sest ega Hose meid kõiki ju sinna nagunii ei oleks pannud. Alguses oli tore, sai ikka tantsitud ja läbi kahte jalga lonkava inglise tõlke järjest laulusõnu õpitud. Angela (loe: Anchhhhhhela) ja Zoriana on mõlemad juba armsad ja südamlikud, aga natuke hädas selle eneseväljendusega. Aga nad on isegi väga tublid, kui arvestada, et keskmiselt ei räägi hispaanlased nende sõnade järgi üldse seda keelt. Igatahes tuli mingil hetkel inimesi väga palju juurde ja tantsimine muutus selliseks kilukarbiharjutuseks, et veetsin umbes pool tundi lihtsalt inimesi vaadates. Seal sai niimoodi ühte kohta üles minna, keegi mind väga ei vaadanud, väga mugav.
Igatahes jääb see klubimoodi pidutsemine mulle ikka kaugeks. Olid ikka omad lõbusad hetked, näiteks kui kogu kamp "oiiii, macarena, aaaiiih karjub ja üles hüppab.. Aga no ma ei tea. Kitsas on,valju on ja joogid on kallid ja pärast kõik riided haisevad.
Tulin koju, sõin tomativõilebu ja magasin täna kella üheni.

Täna looderdasin, tegin süüa ja koristasin ja läksin õhtul "Pähklipurejale" seisupiletit nillima. Sain.  Aga veel 5000 inimest peale minu ka. Seega olin üsna külje peale ja esimest vaatust väga ei näinud. Aga ma rentisin sealt garderoobist binokli, lootes, et ma ikka saan vaadata ja leidsin siis orkestrist ühe kena klarnetimängija ja vaatasin kuidas muidu muusikat tehakse, see oli ka päris huvitav. Teisest vaatuses,t alates vene tantsust nägin juba päris palju. Igatahes kahju, et varem sappa ei läinud, sest esime vaskau nurga järgi otsustades oli väga kihvt lavastus ja kunstnikutöö.

Homme lähen koolikaaslastega sellisele avatud lava üritusele. Ma täpselt ei saanud veel aru, kuidas see toimub, aga tõotab tore tulla. Kui ma tubli olen siis lähen alumisse Belvederi ka. Ostsin ju eelmisel nädalavahetusel selle kombopileti endale ja see aegub muidu varsti ära. Peaks olema ööpiltide näitus läbi aegade.

Rändom fakte igas päevas: kogu ülemine Belvedere, ehk siis see suur loss, ehitati lihtsalt esinusfunktiooniga. Prints(ma ei mäleta, milline, vabandused) elas ise ainult alumises või üldse kuskil mujal. Räme ressursside ebaõiglane jaotumine ikka, ma ütlen. Sest ressursid on piiratud.

No on jurakas, ma ütlen. Ja seal muuseumis me juba käisime. Mis mulle meeldi ja meelde jäi oli üks Friedrichi paat udus. Ja Klimti Salome. netist leitud pildid on halvad. Päriselt ka, see originaal oligi kohe mõjuv.

Alumine Belvedere. Palju mõistlikum mõisake igatahes.

Good night and good luck.

Tegus

Eile olin nii tubli turist, et ise ka ei usu.
Naschmarkt, mis osutus küll veits pettumuseks, ülehinnatud kuumad joogid Starbucksis, Belvedere ja kebab ja udupeen kondiitriäri.
Liisi, sa pead ikka väga tore olema, sest sul on nii toredad sõbrad. Kondasime Monikaga kõigepealt kahekesi pool päeva ringi ja Martin ühines muuseumis alates.
Seda ka, et nii mõnus on sellise džentelmeni saatel ringi liikuda, kes sinu eest isegi rongi aega  kiikab. Kõik mu toredad meessoost sõbrad, teist tundsin sealjuures eriliselt puudust. Ühelt pool on siinsed tutuvused suuremalt jaolt naissoost üleüldse ja need mehed, kes on, ei ole ka just oma parimast härrasmeheküljest veel säranud.

Õhtul oli erasmuslastega õgimisõhtu.

Tegin siis improviseeritud kohupiimakooki natukese kaerahelveste ja banaani ja pohlamoosiga. Pohlamoos oli täitsa aus, poest leidsin. Ja küpsetada on ikka üle mõistuse mõnus.

Loodan, et kui perekond Serg koju jõuab, saan mõned turistipildid Monika kaamerast ka. 

Muide siin tulevad nüüd igasugu pühad. Sel reedel peaks olema vist Austria iseseisvuspäev või midagi sellist. ja 1. ja 2. november on ka vabad. vist kõigi pühakute puhul. Et siis jee.

Lõbustused

Kuna ma siin elan ju ikkagi ainult teie lõbustamiseks, siis.

Lähen mina täna rõõmsalt balletti vaatama, aga ei leia kuidagi ust üles. No, uks oli kinni juba. Sest täna algas asi kelle seitse. Aga kõik on tore, sest minu pilet on järgmiseks neljapäevaks.
Nii osav olengi.

Tuunikalaga makaronid Alice`i stiilis, balletipiletid ja muu segadus.

Internatsionaalsust ka väheke.

Kuna päeval koolis eriti tantsida ei lasta, siis käisin õhtul ka.
Jane, s.d.
Ja jumala juhuslikult kohtusin veel mõnede erasmuslastega ka ja heal juhul teeme laupäeval rahvusvaheliste söökide õhtu moodi asja.
Soovitusi, mida eesti poolt pakkuda, arvestusega, et kama ja must leib ei jõua seks ajaks kohele?

Mets

Hei.
Kõigile lohutuseks, ma leidsin eile ikka inimesed üles.

Ja täna selles asemel, et koduseid töid teha läksin suurde parki. Oli palju mõnusam, kui losside juures või linnas, sest ma olin ainuke turist. Muide olid pärisinimesed jooksmas ja koeradega ja jalutamas. eriti toredad olid sellised mantlite ja kingakestega daamed.

Sinna tagumistesse mägedesse peaks ka minema. 

Ja ma tean, Ulla, et alumisel on silmapiir viltu, aga vähemalt on seal part. 

Ja väga viljandine hetk oli seal järvekaldal.

Ahjaaa, ja ma sain ju oma esimese kirja/postkaardi, aitäh Maarja! Nii tore. Ma eriti nautisin seda koosoleku kirjeldust, väga elav pilt tuli silma ette. 

Karma?

Plaan väga lihtne. Siin lähedal elavad mingid erasmusetürdukud. Nastja sõidab metrooga minu peatusesse ja koos läheme nende juurde. Helistan enne uksest välja astumist veel üle, küsin, kaugel oled. jaa, kohe astun metroo peale. Mina lähen peatusesse, aga kedagi tuttavat rongist maha ei tule. Ootan siis järgmist. Helistan, aga näedsa, ei saa välja helistada. Ootan veel kaks rongi ära, aga ei mingit blondi eesti neiut. Tulin koju ära.

Ja mismõttes ma ei saa välja helistada. Kõnekaart peaks veel homse keskööni kestma. Käisin täna ekstra esinduses ja öeldi, et tule hoopis 16. kui tahad paketti vahetada. (Ma ei räägi elusees seda aega täis, mis mul seal praegu on).
No ja nüüd ma olen lihtsalt segaduses.

barokk ja trepid.

Ma ei olnud vist väga valmis selleks, aga nüd on mul äkki juba mõned hunnikud koduseid ülesandeid. Teoreetilisi ja praktilisi. Tegelikult peaksin nüüd kooli minema ja tegelema endaga, aga ma natuke võtan hoogu enne.

Neljapäeval käisin balletti vaatamas. Õigemini oli see nagu selline eem.. balletiõhtu või midagi. Esimene vaatus koosnes kahest lühiasjast ja teine oli siis Carmina Burana. Need esimesed olid ka mingid väga tuntud muusikad. Oli tore. Vahepeal tehti ikka natuke naltsi ka, pikkade kuubedega kirikumeeste seeliku alt tulid roosad volangid ja mõned kankaanisammud välja.  Aga vähe tõsisemad osad olid päris asjalikud. Võib-olla olen usin ja lähen vaatan seda seistes uuesti, sest mul oli see nägemisvaegusega koht.
Igatahes. See Volksoper oli hästi kaugel, aga see tuli mulle umbes 50 minutit enne etenduse algust pähe, et mul on aega ka vaja, et kohale jõuda. Ja siis ma lidusin. Pidin kolme metroorongiga minema, ehk siis kaks korda ümber istuma ja oi, ma vudisin neist treppidest üles.
 See on hirmus, kuidas inimesed eskalaatoritel uimavad ja sellepärast kasutan ma alati võimalusel treppe. Ma ma elan eesti süsteemi järgi kuuendal korrusel, koolis käin viiendal ja minu põhiline metroo on kõige alumine siinses süsteemis.
Ehk siis kokkuvõttes tuli kasuks.
Kui ma ei oleks vudinud ja oleks pidanud kolmandat rongi viis minutit ootama, siis oleksingi hiljaks jäänud.
Ja teatrisse kostis möödasõitev rong sisse. Päris kummaline värk, ma ütlen.
Tuleval neljapäeval lähen suurde Staatsoperisse ka. Ma loodan, et sinna ei kosta.

Täna on jälle ilus ilm ja esmaspäevaks lubab 20 kraadi. Kadestage.

Oma lapsehoidmise perest pole enam midagi kuulnud. Kahju, kui nad mind ikkagi ei taha. Eks näis.

Edasiste küsimusetega pöörduda allakirjutanud poole.

viinlane

Täna ma oskasin õiges suunas vehkida, kui küsiti, kus asi on. Väga uhke tunne.

Ja siis käisin eesti perel külas, kes hakkab mind potentsiaalselt tööle rakendama. Väga tore oleks. Nad olid vahvad.
Väiksem poiss on kuuene ja eeldatavasti nagu Joosep kolme aasta pärast, pidi paras kaupleja olema. Saaks siis väikse kogemuse juba ette ära.

Kui kellelgi on häid suhteid barokkmuusikaga, võib mulle soovitada midagi toredat. Ma pean nimelt kiirelt väikse soolo valmis vehkima.

Ja neiu Iraanist armastab Veljo Tormist ja Arvo Pärti ja "Erki seventuuri". Ega neid Veljot ja Arvot tuli ka natuke mõistatada. Aga ikkagi, nad pidavad maailmalahedad olema.

Raamatud.

Lähen mina sinna elutoa poole.
Kaie: Hei, Franz, kas sul on hetk?
Franz: ei tegelt väga ei ole, aga mis mureks? (ta mängis arvutimängu)
Kaie: no, ma lihtsalt mõtleisn, et äkki sul on raamatuid?
Franz: Raamatuid, nagu milleks?
Kaie: Eeem... Noh, nagu lugemiseks...
      Nagu tegelt, ka milleks veel, tasakaaluharjutusteks?
Franz: Aaa, ei, ma ei loe tegelt.

Muidu ta on tore. Küsib ikka, et kuidas päev läks ja siis ma küsin ka, et kuidas tal. Ja siis ta räägib väga kiiresti ja ma ütlen mhm.

Käisin Cannes´i palmioksatud filmi vaatamas. Oli hea. 

Igatsen lugemist hirmsasti, aga esmaspäeval saan ilmselt laenuks ühe Hornby raamatu, katsume õnne. 

Täna katsun tasuta muuseumisse minna.

Eile oli suvi, mingi kakskendviis kraadi. Sobis väga hästi. Täna on sügis ja taevas on lahti. Aga mis teha. 

Homsest hakkab kooliralli. 

Täna oli sihuke päev, et käisn natuke koolis ja siis käisin vaaterattaga sõitmas.

Ratas oli selline. Suur Viini sümbol ja üle saja aasta vana. II sõja ajal sai küll kõvasti kannatada, aga nad olid süün üldse käbedad kõike üles ehitama ja nii ka Riesenradiga. 1889 vist oli ehitamisaasta. Prater, kus see asub on juba vist kolm sajandit olnud väga peen ja armastatud vabaajaala. (ma ei tea, kas see on sõna) Praegu on seal pisike lõbustuspark, eemal on natuke metsa ka, aga sinna ma ei jõudnud. Tundus igatahes, et ümbruse on asustanud pigem mitte austriakeelsed inimesed. Üleüldse on siin üsna kirju seltskond. Minu linnaosas on vist küll kõiki muidu inimesi rohkem, kui etnilisi austerlasi. 

Pühapäeval käisin Belvederi pargis ka jalutamas. seal oli sihuke peenar. Laiemalt tuntud ka kui emme Külli tootsipeenar. Väga kodune värk. Muuseumisse seekord ei läinud, sest ilm oli ilus, aga jõuab. Ma loodan. 

Seda ka, et vaaterattale ostasin kohe kombopileti Doonautorni. Ehk siis kaks koos oli odavam. Ja kõrged kohad mulle meeldivad. Lähen sinna ka. 

Mis veel. Kool. 

Üldiselt nüüd juba on tunnid ja see on tore. Tase on muidugi see, millest kõik (eem viljandlased) teada tahavad. On nagu ka. Ühelt poolt. Teisalt nagu ei ole üldse. Tundub, et õppejõud on küll kõik väga adekvaatsed ja teavad millest nad räägivad. Aga kuidagi natuke liiga ninnunännu on vahepeal. Et ei teki sellist piiri-peal-pean-rämedalt-pingutama tunnet. Samas saab rahulikult võtta ja paremini aru, mida ma siis ikkagi kuidas teen, millest meil jälle puudus on. Kõigis tehnikatundides pole samas ikka veel käinud, vb mõni õppejõud on tempokam.

Ma vaatan, et need jutud ei ole mul eriti lühikesed ühti. 

Ja täna sõin hiiglahead gelato jäätist ka. See on ikka täiesti uskumatu, kui rõõmsaks võivad banaani-, tiramisu- ja mustikajäätis teha. Muide, kui PEAmiselt turistitänavalt naaatukene kõrvale pöörata saab juba palju odavamalt jäätist.

Kuna tõusen suht regulaarselt kell seitse siis tuleb umbes praegu (kellpoolneli) hirmus suur uni. Samas kui nüüd magama minna, siis õhtul ei ole enam suurt midagi teha, sest kõik muuseumid ja poed pannakse kell kuus kinni ja aitab küll teile. Ametnikeraiskadest ma üldse ei räägi. Nemad saavad kell kolm koju.

Kuigi. Täna on neljapäev, mõned muuseumid on pöörased ja on kaheksani lahti.

Lähen siis kohusetundlikult 8.30 kooli, muidu oli kõik tore, aga tundi ei toimunud. teisel kursusel ka mitte. Väga lõbus. Läksin linna ja ostsin endale üheeuroseid kõrvarõngaid suurest nördimusest.

Pm ei tea ma ikka veel, mis tunde ma võtan, aga ilmselt mitte päris neid, mis mul õppelepingus on. Väga mõtekas oli siis neid välja valida ja rämedalt mõistatada, mis on mis, kui ma pean nagunii paberid ümber tegema. Ja see on vist enamasti nii, et siis väike möödapanek süsteemi poolt.

Külmutatud õunastruudel ootab kapis. Ilge jurakas maksis vähem, kui tükike tordikest kuskil pagariäris. Et siis oleks hea.

Ecco

Pff. Räägin küll, et olen selline rohelisusele kalduv indiviid, aga mõned kaubamärgid võluvad mind ikka igast asendist. Ühesõnaga, minu peaaegu uhiuued eccod. Tegelt ka, õues nendega küll käidud ei ole. Ja kui arvestada, et viimaste 3 € paariga sain aasta otsa iga päev käia(okei, mitte siis, kui lumi kõrvuni oli), siis loodan, et oma uue paariga saan  vastavalt kümme aastat käia.

Ühesõnaga, leidsin nurga tagant "kaltsuka", kus oli paljupalju jalanõusid, mis oleks tahtnud minuga koju tulla. Aga neid siin oli mul tegelt ka vaja. Mööda pärispoode käimisest saab siin linnas küll ainult masenduse. Liiga palju ilusaid asju, mis maksavad vastavalt liiga palju.

Aga jaa, salsaklubis käisin ka, aga seekord ei olnud nii tore. Ainult ühe korra sain tantsida, kuigi see oli tore, sain põhilise rütmi kätte ja nii, aga ikkagi, liiga palju inimesi ja liiga palju muidujõlkujaid. 

Täna olen kodune ja teen varsti pannkooke, sest piim läks hapuks. Mis on ju ainult hea märk, sest siis see on ikka päris.

PS. endiselt ootan postiaadresse.

PPS. eriliselt on tore on näha, kuidas mu lugejaskond asub Kreekas ja Itaalias ja Indoneesias ja Saksamaal ja igal pool.

Kool ja puha

hellõu.
Nii. Mis ma teinud olen. Vahepeal käisin Schönnbrunni pargis jalutamas. oli tore. Puud ja lilled ja vaade ja nii.
Siis käisin Leopoldmuseumis. Oli ka tore. Aga mitte nii muljetavaldav  kui Alberitna. Oli palju Schielet. täitsa tore mees. erakordselt masendav, aga tore. Klimti ei olnud üldse nii palju, kui lubatud. Aga oli "Elu ja surm". Ja ma ei teadnud, et see variant, mis seal praegu on, ja mida me kõik teame ei olegi algne, ta maalis selle mingi hetk üle. Ehk siis alguses oli teistmoodi, nüüd on, nagu on. Igatahes alguses ei olnud surm nii ähvardav ja kaikaga.

Ja siis. Nüüd tuleb eriti hea osa. Ostsin kahele balletile piletid :D "Carmina Burana" Volksoperis, mis on ilmselt natuke väiksem koht ja Balanchine ja sõbrad Staatsoperis. Neid sõpru ma ei tundnud, aga igatahes ka midagi kaasaegset. Ma olen väga kurb, "Luikede järve" ei näidata üldse. Vähemalt mitte lähematel kuudel. ja hoho, kokku läks kaks piletit ainult 27 €. Üks koht on küll natuke selle nägemistakistusega, aga eks ma siis kõõlutan ja vaatan palju näidatakse. Peaks kelleltki teatribinokli ka laenama.

Ja kool on ka olnud. Avastus on, et teine kursus paistab palju toredam ja karvasem kui kolmas. Seega üritan mõnda ainet koos teiese kursusega pigem teha. Eks näis, järgmise nädala jooksul peaks tunniplaani paika saama.

Suht kummaline, et metoodika, ehk siis põhilise pedagoogikaine õppejõud, polnud Mary Joyce´ist kuulnudki. Mitte, et mulle endale hullult meeldiks puhtalt Joyce´i tundi teha, aga ikkagi, ta on nii teemas meil.

Treeningtunnid on toredad, väga pehme lähendemisega, aga pärast oled sama läbi ja märg nagu Ennu tunnist tulles.

Sellist vilja sõin ka ükspäev. Oli väga roosa. Ja jättis särgi peale ka väga roosa pleki. Hea, aga mitte imetabane.

Mu lemmikpilt Leopoldis. Keegikeegi Schatz, "Lootus". Väga nunnu.

Ahjaa. Ühel Erasmuse peol käisin ka. Kõige põnevam oli trammiga sinna orienteerumine. muidu oli igavesti jama. Olime seal Anastassijaga pool tundi ja siis läksime salsaklubisse. Ma pole kunagi salsat õppinud, näeb kerge välja, et muudkui keeruta ja jee, aga tegelt ei ole. Tantsisin kõigepealt ühe umbkeelse darfurlasega, kes ei osanud tantsida ja siis ühe üüüüüüüülipika mehega kes, kui kuulis, et ma ei ole seda õppinud varem, tegi ainult kahte põhisammu. Kammoon, mees natuke usku minusse. Aga väga lõbus oli sellegipoolest. Edasised palved ütlesin ära ja üritasin vaadata ja aru saada. Äkki täna läheb parmemini, tundub, et kordame.

PS. Mulle väga meeldib postkaarte shopata, ma ei luba midagi, aga kes aadressi annab. võib millalgi järgmise nelja kuu jooksul miskit toredat leida. Ütleme nii, et mõnele on nimelised kaardid juba ootamas.

PPS. Sorry, Ester, komastamine on jumala umbes.

Lihtsalt mainin, et kool on juba ja natuke käisin muuseumis ka. Praegu olen liiga hoos Editi blogi lugemisega, et ise midagi tarka öelda.

Seda küll, et mul on võrreldes kõigi teistega veel vähe asju keerulised olnud ja otse metsa pole üldse sattunud. Ma ei teagi, kas nüüd oodata, millal miskit halvasti läheb või igaks juhuks kiiresti edasi liduda ja loota, et ebaõnn ei jõua järgi.

Ooperisse on ka plaan minna. Aga mitte ooperit vaid ikka balletti vaatama.

Hei, tibud!
Kriss, Viini šnitsel on plaanis küll, aga kõigepealt pean leidma kellegi, kellega seda jagada, sest see on ebanormaalselt suur. Ma usun, et selles kogu võlu peitubki. Sachertordi osas ma pole nii kindel. Poole šnitsli eest ma olen nõus küll 8 € välja käima, aga torditükikese eest 4 on juba jamam värk. eks näis.
Mitte, et ma eriti kokkuhoidlik oleks siin. Täna ostsin raamatu endale :  "Wien, wenig geld, veil erleben. Mittesakslastele selgituseks -  kuidas odavalt ringi käia. Pm ostsin selle raamatu ainult sellepärast, et lehitsedes jäid mõned kaltsukatipid silma. Tegelt ka, neid ei ole siin niisama näha, vajan juhatust.

Ja rääkides normaalsemate väljasõelumisest, siis täna jooksin kooli ukse vahel küll ühele normaalsele džässpianistile otsa. Millegipärast tundub olevat Viljandis väljasurnud liik.

Ma olen turist ja elan siin.

Hellõu.

Kommentaarid on nunnud, võite ennast ka kiita. aga eem, teevesi? erakordselt häiriv, kui ma ei tea, kes see minust targem on.

Ja ise lugesin ka kusagilt selle nõukasõduri kohta, kuidas see on ikkagi fašismist vabastamise tähistusmärk, aga vaidlused käivad, sest kõik ei ole üldse veenudnud, et üks oli parem kui teine, aga väga kõva häälega ei saa vist seda välja öelda, et miski võiks veel halvem olla, kui fašism. Keeruline nagu alati.

Tädi Kats ja keegi veel vist küsis, et ma koolist kirjutaks, aga praegu lihtsalt ei ole veel väga palju öelda, sest eelmisel nädalal oli ainult üks workshop päevas ja see oli ka külalisõppejõud. Erakordselt päevitunud ja blond aga nii kole nagu öööö. (tu juu, Lauri) Siiski olin väga imestunud kui ta mainis, kuidas ta tegi mingit projekti 22 aastat tagasi.
Ja tingimused on kenad. kui ma õigesti aru sain on neli suht suurt saali, pluss väiksemad, kuhu terve kursusega ei mahu, aga üksi on ruumi küll.
Tasemest ja sellistest asjadest räägime siis, kui ma mõnda päris tundi ka olen näinud.
Ekrakordelt rõõmus olen muidugi selle üle, et kõik päevad (peale neljapäeva, pean pöialt) hakkavad ilmselt kell kaheksa või 8.30.

Mudiu vahepeal käin ikka muuseumites ja vaatan toredaid saalikesi. See on Alberitinas. seal oli kunsti ka, aga need saalikesed olid isegi mõjuvamad. Läksin meeletuks ja võtsin neljaeurtsise audiogiidi ka. See oli väga mõnus, eriti seal kuninglikes eluruumides. Uskumatu turist olen, nagu juuresolevalt pildilt näha.

Nagu öeldud, kunst oli ka. 

Ükspäev ronisin Toomkiriku torni. Stephanskirche kohalikus kõnepruugis. Suva see vaade, meie väikse tubli kaamerapuksiga pole seda väga mõtet pildistada, aga ma väga nautisn lähivaadet kõigile neile junnikestele. päis uskumatu on see gooti hullus ikka kohati. Aga kollisel ei olnud üldse nii palju lisajäsemeid, nagu ma lootsin, võib-olla on need hirmsamad kuskil inimestele lähemal, et nad ikka teaks korralikud olla.

Eile käisima väikse pundi erasmuslastega linna peal ka. Mõned on toredad, mõned on puhta imelikud. Aga tegelikult on meid palju rohkem, loodan veel toredaid välja sõeluda. 

Täna lähme Anstassiyaga Schönbrunni aeda jalutama ka, ei ole küll kõige ideaalsem ilma, aga ei saja vähemalt.

Eile sadas, sain oma kauneid valgeid botikuid kanda. 

Igast uudised on oodatud!

Tähendab, mul on 124 vaatamist.
see on nüüd küll natuke hirmus, ma saan aru, et viis neist tegin ma ise ja kümme tegid emme ja issi, aga dšiisus, väga hirmus.

Igatahes.
Tahtsin lihtsalt jagada, et täna anti tasuta lõunat. ja see oli üüüüüratu käntsakas sealiha koos nende moodi hapukapsa ja millegagi, mis oli umbes nagu praekartul, aga päris hea. ja salatit ja kummalist rohelist panna cottat anti ka. ei kurda.
(erasmuskohtumisel, raha neil siin ilmselt on veits)

Ja kogunemisel avastasin, et ohhoo, siin on  veel üks eesti tüdruk. EMTAst, pianist, ja teab Annit, Käpsu.

Ja seda ka, et ma ei saa siin kohvi. KOhvikust muidugi saan, aga poes müüakse enamsti ainult väga kummalisi produkte. on oad, on need naljakas kapslid, mis ka kuhugi masinasse käivad ja on kohvipadjakesed, mis näevad välja nagu teepakikesed. need on ka ilmselt mingi masina jaoks. Purustatud kohv on ainult poolekilostes pakkides, millest jätkuks ilmselt semestri lõpuni, aga siis ma võiks juba lillepotist mulda ka võtta, kui see pakk nii kaua lahti on. seega keeruline.

ja päris tore, kuidas üks belgia tüdruk kurtis, et tal on seal ühikas ainult see eriti veider vanaaegne kohvimasin (ehk siis see, mis meil kõigil kodus on), mis teeb kummalisi hääli ja sa pead mingi ma ei tea, mitu minutit ootama kuni kohv valmis saab. tõesti, kui kohutav. ta helistas emale ja küsis, kuidas seda üldse kasutada. kui ma õigesti asu sain, on neil kodus kõigil kas ubadega espressomasinad või siis need padjakesemasinad.

erakordselt informatiivne seekord.

Hallo, hallo!
Teate. ma ei tea, mis ma kirjutan siia. Täna käsin seal ja nägin seda. See kirjutamise värk on kummaline, aga ma katsun endast üle saada ja näitan alustuseks natuke pilte.

Mul on kodu. See on hea, sest paljudel veel ei ole. Esialgu olen tegelikult ainult ühe erasmusega kotunud ja see oli ka eestlane, kellega koos ma lennujaamast linna sõitsin. tundus tore tüdruk, aga ei ole temega hetkel rohkem suhelnud. temal näiteks ei olnud kodu. Õnneks oli tal keegi tuttav, kes oma sohvat pakkus, aga ikkagi. 

Kodu on nunnu. Selline uus. Poisse ei ole veel näinud, sest nad on kuskil kaugel ära, seega kodu on minu päralt, mis on muidugi tore, aga samas võiks küll kellegagi juttu puhuda ja tahaks juba teada, kas nad on ka toredad.

Selline vaade on, kui linna kõnnin. Ja justnimelt kõnnin, sest seda toredat semestrikaarti mul veel ei ole. blahblah, palju bürokraatiat lähen homme kooli ja loodan, et nad aitavad mul lünki täita.

Erasmuseonu on erakordselt tore, ka Peter nagu Viltsus aga vähe aktiivsem või nii. Rääkis minuga nunnusti artikuleerides saksa keelt ja arvas, et küll kõik läheb hästi. Homme on infotund ka meile jobukestele. Saab siis näha, kas erasmusemüüdid paika ka peavad.

Täna olin jälle turist. Kuigi, arvestades, kui tihti inimesed mult teed küsivad näen ilmselt tark välja. Esimene on Stadpark, selline suurem, mis kohe kesklinnas on, edasi tulen mina (ohoo) ja siis on vikerkaar. Oli selline eriti turistikas väljak. Aga ma ei saanud tegelt väga aru, mis seal taga oli. Suur kaaristu, kus oli väga nõukasõduri kmoodi poiss posti otsas ja venekeelsed kirjad ka. oleks tubli uuriks välja, aga ei ole. 

Ja nüüd mul tuli meelde, et mul on kapis üks õlu, mille ma ostsin suurest masendusest, et pean nii palju jala käima. aga vb ma olen ikkagi laisk ja ostan endale nädalapileti või midagi sellist, sest mu põlvedele ja kandadele ei ole asfalt kunagi meeldinud. Aga mõte oli selles, et jee. Edelweissi õlu on. Lootuses, et see on kohalik, sest miks ikka seda pudeli peale kirjutada. 

Koolis käin ka natuke.

võite soove avalda, mida veel pildistada tuleks. või kirjutada. 

musikalli.

olge ise ka kaisukarud.

ja ei, ma ei viitsi oma kirjutisi üle lugeda, seega harjuge trükivigadega.