Sünnipäev(ad)

hei.
Olen siin hoogu võtnud, et sünnipäevast kirjutada, aga kuidagi ei jõua selleni. Ja hea on, sest iga päev on nagu sünnipäev viimasel ajal.

Nii kõigepealt oli pärispäev, mis algas üsna masendavate nootidega. Tähendab alguses oli väga tore, tegin Trintsu kingi lahti ja rõõmustasin ja tegin mõnusa pika hommiku, lugesin õnnesoove ja sõin putru.
Aga kui kooli läksin, selgus, et tund jääb ära. teised muidugi teadsid, aga ma olin (jälllle) ära unustatud. Noh, mõnes mõttes on see juba koomiline, et jäksand väga vihane ollagi. Üritasin siis natuke linnas jalutada, aga ilm oli kole ja midagi teha ka ei osanud. Lisaks see Bank Austria toimib hirmus aeglaselt ja raha ei saanud ka välja võtta. Saan muidugi oma eesti kaardiga ka, aga see maksab jälle 1.50 iga kord, mis ei ole ju nii palju, aga põhimõtteliselt üritan seda vältida. Teised toredad inimesed olid ka kõik tunnis ja tulin siis koju ära. Muidu olin veel kooli kommi viinud ja puha, aga ei näinudki peaaegu kedagi, kellele neid sisse sööta.
Tulin koju ära ja vaatasin Alice imedemaal filmi ja panin niisama tühja. Keegi ei tahtnud minguga Ewerti kontserdile ka minna, aga õnneks tekkisid väiksed plaanid, et lähme ikka kuhugi istuma.
Mõtlesin, et lähen kooli ja teen ise natuke trenni, sest liigutama ikka peab ju. Siis läks juba natuke lõbusamaks, sest koolis nägin Lisat ja Annelie`d ja sain jube nunnu jõulukaktuse kingituseks. Trennitegemisest ei tulnud küll suurt midagi väga asjalikku välja, aga no kolm kõhulihast ikka.
Juba sinna jazziklubi poole suundudes hakkas eesti telefon helisema ja sain Estri ja Lauri õnnesoove ja kohe pärast seda helistasid veel Ulvi ja Peep, nii nunnu. Nad alati soovivad õnne ja on muidu ka nunnud, eksole.

Näedsasiis, täitsa tore värk, nagu pildi pealt paistab. Vasakult: Corina (I kursuselt, tore hipsterpiff), siis on üks, keda te tunnete, keskel Primo(erasmus, Itaalia, saksimängija, ta oli juhuslikult seal, et kaasõpilastega jämmida), Annelie ja Lisa (II kursus).
Ega me kaua ei olnnud, sest plaanisime ikka kaheksaks kooli jõuda.
Minul küll kahjuks ei õnnestunud, sest öösel jõudsime veel Estri ja Lauriga skaibilobiseda ja me ei olnud väga kiired.

Muide juba esmaspäeval jõudis mu juurde üks tore janku Viljandist.
Nonii.
Ja siis kolmapäeval läksin kooli ja  kõik olid kommi söönud ja kiitsid (viisin Triinu paki sisu ka sinna majja) ja siis äkki ühe "vahetunni" ajal tuli II kursus ja kukkus laulma ja kooki ja küünlaid lehvitama. Erakordselt nunnu. Väga hea keeks oli.
Lisaks jõudis veel üks tore kaart väga roosas ümbrikus minu juurde, võita arvata, kust see tuli.

Jaaaa täna käisin koolis natuke ja siis pärast Nastjaga kohvikus ja sain veel kingiks kooki ja käsitöökomme. (mis te arvate, kas pistsin kõik nahka või pigem jaa?). Postkastis oli veel üks lilla rebaseüllatus.

Lisaks on mul tugev kõhutunne, et tasub veel homme ja esmaspäevalgi postkasti põhjalikult sisse minna, sest seal võib veel toredusi leiduda.

Ahjaa, käisime saatkonnas, lootuses, et seal saab mingit põnevat infot või ma ei teagi, niisama lobiseda. Tegelikult ei lastud meid väga uksest sissegi ja veel saime teada, et mingit ametlikku jõulukogunemist ei ole ja üldse olid nad suht segaduses, et miks me üldse läksime sinna. Nojah. Aga vähemalt sain saksakeelse brošüüri Eesti kohta, las siis teised leovad ja õpivad.

Muide on veel päris palju plaane ees. Homme on Forsyhte kompanii etendus ja järgmisel nädalal ühe koolikaaslase monoetendus ja vahepeal veel natuke kino ja sushit ja ehk midagi veel. Järgmisel laupäeval lähen kolmanda kursusega keeksikesi küpsetama. Keeks=küpsis siinmaal. Ja jõuludeks küpsetavad nad igasuguseid väiksed junne. Mulle tundub, et nad on selleks kõik jube osavad siin.

Muidu on elu päris tore ja hea tunne on. Muidugi kui kolmapäeva õhtul Jane ja Sillega veel juttu puhusin skaibis, siis tuli küll koduigatsus peale. Just selle Viljandi ja kogu selle koolitunde igatsus.  Kindlasti kui seal olen, siis kirun ikka edasi, aga nii see ju käib.

Olen alati mõelnud, et päriseks ei tahaks kunagi Eestist ära minna ja siin olen sellele tundele vaid kinnitust saanud. Aga täna mõtleisn, et kui peaks veel kunagi avanema võimalus selline sutsakas teha ja olla ise ja kohaneda ja asju vaadata, siis võiks korrata.

Hoh, ja seda ka, et nüüd on mul veel uuem soeng.
Pakaa.