Lugu sellest kuidas Kaie peol käis.
Või ei käinud ka.
Tahtsime minna sinna vabalava, noorte teatriasjale, kus ma korra käisin juba, see toimub kord kuus. Ma ei mäleta kui täpselt ma seda värki kirjeldasin eelmine kord.
Igatahes süsteem on selline, et kella seitsmest hakatakse pileteid müüma, eelmine kord olin vast nii mõni minut pärast kuut kohal.
Seekord jõudisn mina esimesena umbestäpselt kuus viisteist ja siis riburadapidi mõned neiud veel. Kell seitse hakatigi pileteid müüma, aga selleks ajaks ei olnud see saba enam mingi saba vaid suursuur summ inimesi, kes igale poole kõigile juurde olid haakunud. Täpselt siis, kui meie kord oleks olnud uksest sisse kassa juurde minna, otsustati, et nüüd on nad väljamüüdud. Erakordselt nunnu.
Olime seal siis nagu kolm hunnikut õnnetust.
Otsustasime Corina juurde sõita ja vaadata, mis siin Viinis siis veel teha annaks. Otsisime ka natuke, aga kuhugi ei jõudnud.
Jõudsime hoopis süvaanalüüsideni, mis meil kõigil kõik halvasti on selle kooliskäimisega, väga värskendav igatahes, ja lõpetasime veel igasugu muude ilmvajalike klatšijuttudega.

Pilti oleks ka teinud, aga ei teinud.

Igatahes õhtu oli kokkuvõttes väga tore, aga päris uskumatu, et siin tegelt nagu vahepeal midagi teha ei ole. Kui sa ei taha pileti eest üle viie eurtsi maksta ja kell on ka juba kaheksa, siis oled nagu natuke nõutu. ja mitte ainult mina.

nägemiseni.