Kool ja puha

hellõu.
Nii. Mis ma teinud olen. Vahepeal käisin Schönnbrunni pargis jalutamas. oli tore. Puud ja lilled ja vaade ja nii.
Siis käisin Leopoldmuseumis. Oli ka tore. Aga mitte nii muljetavaldav  kui Alberitna. Oli palju Schielet. täitsa tore mees. erakordselt masendav, aga tore. Klimti ei olnud üldse nii palju, kui lubatud. Aga oli "Elu ja surm". Ja ma ei teadnud, et see variant, mis seal praegu on, ja mida me kõik teame ei olegi algne, ta maalis selle mingi hetk üle. Ehk siis alguses oli teistmoodi, nüüd on, nagu on. Igatahes alguses ei olnud surm nii ähvardav ja kaikaga.

Ja siis. Nüüd tuleb eriti hea osa. Ostsin kahele balletile piletid :D "Carmina Burana" Volksoperis, mis on ilmselt natuke väiksem koht ja Balanchine ja sõbrad Staatsoperis. Neid sõpru ma ei tundnud, aga igatahes ka midagi kaasaegset. Ma olen väga kurb, "Luikede järve" ei näidata üldse. Vähemalt mitte lähematel kuudel. ja hoho, kokku läks kaks piletit ainult 27 €. Üks koht on küll natuke selle nägemistakistusega, aga eks ma siis kõõlutan ja vaatan palju näidatakse. Peaks kelleltki teatribinokli ka laenama.

Ja kool on ka olnud. Avastus on, et teine kursus paistab palju toredam ja karvasem kui kolmas. Seega üritan mõnda ainet koos teiese kursusega pigem teha. Eks näis, järgmise nädala jooksul peaks tunniplaani paika saama.

Suht kummaline, et metoodika, ehk siis põhilise pedagoogikaine õppejõud, polnud Mary Joyce´ist kuulnudki. Mitte, et mulle endale hullult meeldiks puhtalt Joyce´i tundi teha, aga ikkagi, ta on nii teemas meil.

Treeningtunnid on toredad, väga pehme lähendemisega, aga pärast oled sama läbi ja märg nagu Ennu tunnist tulles.

Sellist vilja sõin ka ükspäev. Oli väga roosa. Ja jättis särgi peale ka väga roosa pleki. Hea, aga mitte imetabane.

Mu lemmikpilt Leopoldis. Keegikeegi Schatz, "Lootus". Väga nunnu.

Ahjaa. Ühel Erasmuse peol käisin ka. Kõige põnevam oli trammiga sinna orienteerumine. muidu oli igavesti jama. Olime seal Anastassijaga pool tundi ja siis läksime salsaklubisse. Ma pole kunagi salsat õppinud, näeb kerge välja, et muudkui keeruta ja jee, aga tegelt ei ole. Tantsisin kõigepealt ühe umbkeelse darfurlasega, kes ei osanud tantsida ja siis ühe üüüüüüüülipika mehega kes, kui kuulis, et ma ei ole seda õppinud varem, tegi ainult kahte põhisammu. Kammoon, mees natuke usku minusse. Aga väga lõbus oli sellegipoolest. Edasised palved ütlesin ära ja üritasin vaadata ja aru saada. Äkki täna läheb parmemini, tundub, et kordame.

PS. Mulle väga meeldib postkaarte shopata, ma ei luba midagi, aga kes aadressi annab. võib millalgi järgmise nelja kuu jooksul miskit toredat leida. Ütleme nii, et mõnele on nimelised kaardid juba ootamas.

PPS. Sorry, Ester, komastamine on jumala umbes.