Ma ei olnud vist väga valmis selleks, aga nüd on mul äkki juba mõned hunnikud koduseid ülesandeid. Teoreetilisi ja praktilisi. Tegelikult peaksin nüüd kooli minema ja tegelema endaga, aga ma natuke võtan hoogu enne.
Neljapäeval käisin balletti vaatamas. Õigemini oli see nagu selline eem.. balletiõhtu või midagi. Esimene vaatus koosnes kahest lühiasjast ja teine oli siis Carmina Burana. Need esimesed olid ka mingid väga tuntud muusikad. Oli tore. Vahepeal tehti ikka natuke naltsi ka, pikkade kuubedega kirikumeeste seeliku alt tulid roosad volangid ja mõned kankaanisammud välja. Aga vähe tõsisemad osad olid päris asjalikud. Võib-olla olen usin ja lähen vaatan seda seistes uuesti, sest mul oli see nägemisvaegusega koht.
Igatahes. See Volksoper oli hästi kaugel, aga see tuli mulle umbes 50 minutit enne etenduse algust pähe, et mul on aega ka vaja, et kohale jõuda. Ja siis ma lidusin. Pidin kolme metroorongiga minema, ehk siis kaks korda ümber istuma ja oi, ma vudisin neist treppidest üles.
See on hirmus, kuidas inimesed eskalaatoritel uimavad ja sellepärast kasutan ma alati võimalusel treppe. Ma ma elan eesti süsteemi järgi kuuendal korrusel, koolis käin viiendal ja minu põhiline metroo on kõige alumine siinses süsteemis.
Ehk siis kokkuvõttes tuli kasuks.
Kui ma ei oleks vudinud ja oleks pidanud kolmandat rongi viis minutit ootama, siis oleksingi hiljaks jäänud.
Ja teatrisse kostis möödasõitev rong sisse. Päris kummaline värk, ma ütlen.
Tuleval neljapäeval lähen suurde Staatsoperisse ka. Ma loodan, et sinna ei kosta.
Täna on jälle ilus ilm ja esmaspäevaks lubab 20 kraadi. Kadestage.
Oma lapsehoidmise perest pole enam midagi kuulnud. Kahju, kui nad mind ikkagi ei taha. Eks näis.
Edasiste küsimusetega pöörduda allakirjutanud poole.
No comments:
Post a Comment