Tarkusetera..

Ega igasuguse jama peale ükski liblikas ei viitsi lennata.

Noppeid

Tgelt, nüüd on siin ka maa valge. Näha on, et asi on pigem löga, kui kohev pilveke, aga ikkagi lumi. Tere tore. Lootsin ikka natuke halastust siin, eksole.

Ja päris naljakas on vaadata, kuidas inimesed üritaad mu nime kirjutada:
Guia - eiei, eee on lõpus -> Guiä
noh ja siis veel need muud väiksed vead. Ilmneb et väga keeruline nimi on. Osade õppejõudude jaoks olen endiselt Goya - nagu hispaania kunstnik eksole, aga ma olen sellega ka päris rahul.

Kolmapäevane nädal tuleb. Aga selle lumevärgiga ei taha ikka minna kuhugi.

Või pikad.

Hellõu.
Eile oli väga "geil" õhtu. Kes ei tea, siis geil on üks tore sõna, mis sobib igas olukorras, kui on tore olla või keegi või miski on äge.

Käisin koolikaaslastega Schauspilebaris. Põhimõtteliselt oli tegemist eelregistreerimisgea vabalavaga, aga üks spontaanne etteaste oli ka. Läksime üldse sellepärast, et ühe siinse kursaõe noormees esines ka. Oli kusjuures üks parmemaid sel õhtul -  väga geil.
Algas kõik juba kell kuus. Loomulikult õnnestus mul alustsuks trammiga vales suunas sõita kaks peatust. Pole hullu - kobisin maha ja kolistasin tagasi. Igatahes seisime kõigepealt järjekorras - umbestäpselt tund aega -  et üldse pileteid saada. Sihuke süsteem. Kell kuus saime igaüks siis endale pileti osta ja kohvitasime siis poole üheksani, kui hakati inimesi sisse laskma. Aga mitte niisama, pidime ikka veel fuajees ootama. Mõttetu jamamine, sest kokkuvõttes oli saalis ikkagi vaba ruumi ja kõik oleks võinud ka normaalsüsteemiga endale piletid osta. Ju neile siis meeldib organiseerida siin.
Kell üheksa hakkas asi pihta väga piinliku lauluetteastega korraldajate poolt, põhimõtteliselt mingi noorte teatriring või nii.
Ja siis tulid kolmes blokis need päris etteasted, ajalimiit 10 minutit. Oli üks mees, kes žongleeris ja rääkis nalju ja päris palju lauljaid, üks šveitslane, kes tegi šveitslaste üle nalja ja teki liputrikke, üks üüberemotsionaalne tantsupoiss päris piinliku etteastega. Ja spontaanne etteaste oli üks tüdruk, kes improviseeris Muse´i järgi. Polnud paha, aga natuke igav. Olla muiud näitlemist õppinud, aga liikus päris hästi.
Ja kui etteasted läbi said tuli pidu ka. Väga tore muusika oli, millele sai kaasa üürata ja lõbusasti tantsida. Tutvusin oma esimeste mittekooli austerlastega, väga tore seltskond, loodan nendega veel midagi ette võtta.

Ja see üritus toimub kord kuus, niiet loodan sinna veel vähemalt kaks korda jõuda. Ma ei tea, mis nad detsembris teevad, siis on ju need muud asjad. Päkapikud ja värgid.

Ahjaa, üritasin kooliõdedelt uurida, et mis tähtpäevi austerlased tahistavad ja nii, aga tuleb välja, et suurt midagi. Olin siis päris uhke oma jaanipäeva ja volbriöö ja laulupeo ja vabariigi aastapäevadega. Nende jutust jäi mulje, et ainult uusaasta ja jõulud ja lihavõtted on sellised tähtsamad tegemised. votnii.

Siin on ka laupäeva öö

Tegelt on pesu juba pestud ja kuivataud ka. Ma juba tean, kuidas kuivatit kasutada.

Nii. Käisin Staatsoperis. Kaks korda juba. Eile oli Balanchine, Neumaier, Robbins ja koosnes neljast lühiosast. Mul oli jube hea koht, näginn kõike ja olin lähedal ja puha. Asju tumestas natuke tüüp mu selja taga, kes oli ilmatu suure hoolega odekolonni kasutanud. Ja see ei olnud hea. See oli väga halb.

Publik oli imelik. Kui esimene osa oli Balanchine (noh, jah, mis oleks võinud olla natukene paremini tantsitud, nö korde poolt, kuigi tegelikult olid seal kõigil päris võrdsed "rollid"), siis oli aplaus ikka üle keskmise uimane. Ja kui viimane osa oli Robbinsi "Concert" http://www.youtube.com/watch?v=dB0Aj5pvkfo&feature=related (Näedsa, leisidn halva kvaliteediga video ka), kus tehti palju Chaplini aegset vodevillinalja, siis kõik rõkkasid ja olid juba rõõmsad. Nalja võib ju ikka teha, aga natuke nagu sai juba selgeks see asi esimese kolme kordusega samal teemal. Küünitsesin seal siis omaette ja igatsesin oma küünilisi sõpru. Aga kokkuvõttes oli ikkagi väga tore ja nauditav ja muusika oli huvitav ja jäin rahule. Maja on päriselt ka ilus. Tunduvalt vähem kulda, kui siin muidu mõnes kohas.
See oli ka muidugi põnev, et prouad minu ees olid oma pileti eest umbes 100 € maksnud. See süsteem siin ikka logiseb natuke.

Edasi suundusin Spanish Partyle. Saime toredasti odavamalt sisse, sest hispaania neiude sõber on korraldajate sõber, ja tegelt ta unustas nad listi panna, aga kõik rääkisid omavahel palju hispaania keeles ja läks veel paremini, sest ega Hose meid kõiki ju sinna nagunii ei oleks pannud. Alguses oli tore, sai ikka tantsitud ja läbi kahte jalga lonkava inglise tõlke järjest laulusõnu õpitud. Angela (loe: Anchhhhhhela) ja Zoriana on mõlemad juba armsad ja südamlikud, aga natuke hädas selle eneseväljendusega. Aga nad on isegi väga tublid, kui arvestada, et keskmiselt ei räägi hispaanlased nende sõnade järgi üldse seda keelt. Igatahes tuli mingil hetkel inimesi väga palju juurde ja tantsimine muutus selliseks kilukarbiharjutuseks, et veetsin umbes pool tundi lihtsalt inimesi vaadates. Seal sai niimoodi ühte kohta üles minna, keegi mind väga ei vaadanud, väga mugav.
Igatahes jääb see klubimoodi pidutsemine mulle ikka kaugeks. Olid ikka omad lõbusad hetked, näiteks kui kogu kamp "oiiii, macarena, aaaiiih karjub ja üles hüppab.. Aga no ma ei tea. Kitsas on,valju on ja joogid on kallid ja pärast kõik riided haisevad.
Tulin koju, sõin tomativõilebu ja magasin täna kella üheni.

Täna looderdasin, tegin süüa ja koristasin ja läksin õhtul "Pähklipurejale" seisupiletit nillima. Sain.  Aga veel 5000 inimest peale minu ka. Seega olin üsna külje peale ja esimest vaatust väga ei näinud. Aga ma rentisin sealt garderoobist binokli, lootes, et ma ikka saan vaadata ja leidsin siis orkestrist ühe kena klarnetimängija ja vaatasin kuidas muidu muusikat tehakse, see oli ka päris huvitav. Teisest vaatuses,t alates vene tantsust nägin juba päris palju. Igatahes kahju, et varem sappa ei läinud, sest esime vaskau nurga järgi otsustades oli väga kihvt lavastus ja kunstnikutöö.

Homme lähen koolikaaslastega sellisele avatud lava üritusele. Ma täpselt ei saanud veel aru, kuidas see toimub, aga tõotab tore tulla. Kui ma tubli olen siis lähen alumisse Belvederi ka. Ostsin ju eelmisel nädalavahetusel selle kombopileti endale ja see aegub muidu varsti ära. Peaks olema ööpiltide näitus läbi aegade.

Rändom fakte igas päevas: kogu ülemine Belvedere, ehk siis see suur loss, ehitati lihtsalt esinusfunktiooniga. Prints(ma ei mäleta, milline, vabandused) elas ise ainult alumises või üldse kuskil mujal. Räme ressursside ebaõiglane jaotumine ikka, ma ütlen. Sest ressursid on piiratud.

No on jurakas, ma ütlen. Ja seal muuseumis me juba käisime. Mis mulle meeldi ja meelde jäi oli üks Friedrichi paat udus. Ja Klimti Salome. netist leitud pildid on halvad. Päriselt ka, see originaal oligi kohe mõjuv.

Alumine Belvedere. Palju mõistlikum mõisake igatahes.

Good night and good luck.

Tegus

Eile olin nii tubli turist, et ise ka ei usu.
Naschmarkt, mis osutus küll veits pettumuseks, ülehinnatud kuumad joogid Starbucksis, Belvedere ja kebab ja udupeen kondiitriäri.
Liisi, sa pead ikka väga tore olema, sest sul on nii toredad sõbrad. Kondasime Monikaga kõigepealt kahekesi pool päeva ringi ja Martin ühines muuseumis alates.
Seda ka, et nii mõnus on sellise džentelmeni saatel ringi liikuda, kes sinu eest isegi rongi aega  kiikab. Kõik mu toredad meessoost sõbrad, teist tundsin sealjuures eriliselt puudust. Ühelt pool on siinsed tutuvused suuremalt jaolt naissoost üleüldse ja need mehed, kes on, ei ole ka just oma parimast härrasmeheküljest veel säranud.

Õhtul oli erasmuslastega õgimisõhtu.

Tegin siis improviseeritud kohupiimakooki natukese kaerahelveste ja banaani ja pohlamoosiga. Pohlamoos oli täitsa aus, poest leidsin. Ja küpsetada on ikka üle mõistuse mõnus.

Loodan, et kui perekond Serg koju jõuab, saan mõned turistipildid Monika kaamerast ka. 

Muide siin tulevad nüüd igasugu pühad. Sel reedel peaks olema vist Austria iseseisvuspäev või midagi sellist. ja 1. ja 2. november on ka vabad. vist kõigi pühakute puhul. Et siis jee.

Lõbustused

Kuna ma siin elan ju ikkagi ainult teie lõbustamiseks, siis.

Lähen mina täna rõõmsalt balletti vaatama, aga ei leia kuidagi ust üles. No, uks oli kinni juba. Sest täna algas asi kelle seitse. Aga kõik on tore, sest minu pilet on järgmiseks neljapäevaks.
Nii osav olengi.

Tuunikalaga makaronid Alice`i stiilis, balletipiletid ja muu segadus.

Internatsionaalsust ka väheke.

Kuna päeval koolis eriti tantsida ei lasta, siis käisin õhtul ka.
Jane, s.d.
Ja jumala juhuslikult kohtusin veel mõnede erasmuslastega ka ja heal juhul teeme laupäeval rahvusvaheliste söökide õhtu moodi asja.
Soovitusi, mida eesti poolt pakkuda, arvestusega, et kama ja must leib ei jõua seks ajaks kohele?

Mets

Hei.
Kõigile lohutuseks, ma leidsin eile ikka inimesed üles.

Ja täna selles asemel, et koduseid töid teha läksin suurde parki. Oli palju mõnusam, kui losside juures või linnas, sest ma olin ainuke turist. Muide olid pärisinimesed jooksmas ja koeradega ja jalutamas. eriti toredad olid sellised mantlite ja kingakestega daamed.

Sinna tagumistesse mägedesse peaks ka minema. 

Ja ma tean, Ulla, et alumisel on silmapiir viltu, aga vähemalt on seal part. 

Ja väga viljandine hetk oli seal järvekaldal.

Ahjaaa, ja ma sain ju oma esimese kirja/postkaardi, aitäh Maarja! Nii tore. Ma eriti nautisin seda koosoleku kirjeldust, väga elav pilt tuli silma ette. 

Karma?

Plaan väga lihtne. Siin lähedal elavad mingid erasmusetürdukud. Nastja sõidab metrooga minu peatusesse ja koos läheme nende juurde. Helistan enne uksest välja astumist veel üle, küsin, kaugel oled. jaa, kohe astun metroo peale. Mina lähen peatusesse, aga kedagi tuttavat rongist maha ei tule. Ootan siis järgmist. Helistan, aga näedsa, ei saa välja helistada. Ootan veel kaks rongi ära, aga ei mingit blondi eesti neiut. Tulin koju ära.

Ja mismõttes ma ei saa välja helistada. Kõnekaart peaks veel homse keskööni kestma. Käisin täna ekstra esinduses ja öeldi, et tule hoopis 16. kui tahad paketti vahetada. (Ma ei räägi elusees seda aega täis, mis mul seal praegu on).
No ja nüüd ma olen lihtsalt segaduses.

barokk ja trepid.

Ma ei olnud vist väga valmis selleks, aga nüd on mul äkki juba mõned hunnikud koduseid ülesandeid. Teoreetilisi ja praktilisi. Tegelikult peaksin nüüd kooli minema ja tegelema endaga, aga ma natuke võtan hoogu enne.

Neljapäeval käisin balletti vaatamas. Õigemini oli see nagu selline eem.. balletiõhtu või midagi. Esimene vaatus koosnes kahest lühiasjast ja teine oli siis Carmina Burana. Need esimesed olid ka mingid väga tuntud muusikad. Oli tore. Vahepeal tehti ikka natuke naltsi ka, pikkade kuubedega kirikumeeste seeliku alt tulid roosad volangid ja mõned kankaanisammud välja.  Aga vähe tõsisemad osad olid päris asjalikud. Võib-olla olen usin ja lähen vaatan seda seistes uuesti, sest mul oli see nägemisvaegusega koht.
Igatahes. See Volksoper oli hästi kaugel, aga see tuli mulle umbes 50 minutit enne etenduse algust pähe, et mul on aega ka vaja, et kohale jõuda. Ja siis ma lidusin. Pidin kolme metroorongiga minema, ehk siis kaks korda ümber istuma ja oi, ma vudisin neist treppidest üles.
 See on hirmus, kuidas inimesed eskalaatoritel uimavad ja sellepärast kasutan ma alati võimalusel treppe. Ma ma elan eesti süsteemi järgi kuuendal korrusel, koolis käin viiendal ja minu põhiline metroo on kõige alumine siinses süsteemis.
Ehk siis kokkuvõttes tuli kasuks.
Kui ma ei oleks vudinud ja oleks pidanud kolmandat rongi viis minutit ootama, siis oleksingi hiljaks jäänud.
Ja teatrisse kostis möödasõitev rong sisse. Päris kummaline värk, ma ütlen.
Tuleval neljapäeval lähen suurde Staatsoperisse ka. Ma loodan, et sinna ei kosta.

Täna on jälle ilus ilm ja esmaspäevaks lubab 20 kraadi. Kadestage.

Oma lapsehoidmise perest pole enam midagi kuulnud. Kahju, kui nad mind ikkagi ei taha. Eks näis.

Edasiste küsimusetega pöörduda allakirjutanud poole.

viinlane

Täna ma oskasin õiges suunas vehkida, kui küsiti, kus asi on. Väga uhke tunne.

Ja siis käisin eesti perel külas, kes hakkab mind potentsiaalselt tööle rakendama. Väga tore oleks. Nad olid vahvad.
Väiksem poiss on kuuene ja eeldatavasti nagu Joosep kolme aasta pärast, pidi paras kaupleja olema. Saaks siis väikse kogemuse juba ette ära.

Kui kellelgi on häid suhteid barokkmuusikaga, võib mulle soovitada midagi toredat. Ma pean nimelt kiirelt väikse soolo valmis vehkima.

Ja neiu Iraanist armastab Veljo Tormist ja Arvo Pärti ja "Erki seventuuri". Ega neid Veljot ja Arvot tuli ka natuke mõistatada. Aga ikkagi, nad pidavad maailmalahedad olema.

Raamatud.

Lähen mina sinna elutoa poole.
Kaie: Hei, Franz, kas sul on hetk?
Franz: ei tegelt väga ei ole, aga mis mureks? (ta mängis arvutimängu)
Kaie: no, ma lihtsalt mõtleisn, et äkki sul on raamatuid?
Franz: Raamatuid, nagu milleks?
Kaie: Eeem... Noh, nagu lugemiseks...
      Nagu tegelt, ka milleks veel, tasakaaluharjutusteks?
Franz: Aaa, ei, ma ei loe tegelt.

Muidu ta on tore. Küsib ikka, et kuidas päev läks ja siis ma küsin ka, et kuidas tal. Ja siis ta räägib väga kiiresti ja ma ütlen mhm.

Käisin Cannes´i palmioksatud filmi vaatamas. Oli hea. 

Igatsen lugemist hirmsasti, aga esmaspäeval saan ilmselt laenuks ühe Hornby raamatu, katsume õnne. 

Täna katsun tasuta muuseumisse minna.

Eile oli suvi, mingi kakskendviis kraadi. Sobis väga hästi. Täna on sügis ja taevas on lahti. Aga mis teha. 

Homsest hakkab kooliralli. 

Täna oli sihuke päev, et käisn natuke koolis ja siis käisin vaaterattaga sõitmas.

Ratas oli selline. Suur Viini sümbol ja üle saja aasta vana. II sõja ajal sai küll kõvasti kannatada, aga nad olid süün üldse käbedad kõike üles ehitama ja nii ka Riesenradiga. 1889 vist oli ehitamisaasta. Prater, kus see asub on juba vist kolm sajandit olnud väga peen ja armastatud vabaajaala. (ma ei tea, kas see on sõna) Praegu on seal pisike lõbustuspark, eemal on natuke metsa ka, aga sinna ma ei jõudnud. Tundus igatahes, et ümbruse on asustanud pigem mitte austriakeelsed inimesed. Üleüldse on siin üsna kirju seltskond. Minu linnaosas on vist küll kõiki muidu inimesi rohkem, kui etnilisi austerlasi. 

Pühapäeval käisin Belvederi pargis ka jalutamas. seal oli sihuke peenar. Laiemalt tuntud ka kui emme Külli tootsipeenar. Väga kodune värk. Muuseumisse seekord ei läinud, sest ilm oli ilus, aga jõuab. Ma loodan. 

Seda ka, et vaaterattale ostasin kohe kombopileti Doonautorni. Ehk siis kaks koos oli odavam. Ja kõrged kohad mulle meeldivad. Lähen sinna ka. 

Mis veel. Kool. 

Üldiselt nüüd juba on tunnid ja see on tore. Tase on muidugi see, millest kõik (eem viljandlased) teada tahavad. On nagu ka. Ühelt poolt. Teisalt nagu ei ole üldse. Tundub, et õppejõud on küll kõik väga adekvaatsed ja teavad millest nad räägivad. Aga kuidagi natuke liiga ninnunännu on vahepeal. Et ei teki sellist piiri-peal-pean-rämedalt-pingutama tunnet. Samas saab rahulikult võtta ja paremini aru, mida ma siis ikkagi kuidas teen, millest meil jälle puudus on. Kõigis tehnikatundides pole samas ikka veel käinud, vb mõni õppejõud on tempokam.

Ma vaatan, et need jutud ei ole mul eriti lühikesed ühti. 

Ja täna sõin hiiglahead gelato jäätist ka. See on ikka täiesti uskumatu, kui rõõmsaks võivad banaani-, tiramisu- ja mustikajäätis teha. Muide, kui PEAmiselt turistitänavalt naaatukene kõrvale pöörata saab juba palju odavamalt jäätist.

Kuna tõusen suht regulaarselt kell seitse siis tuleb umbes praegu (kellpoolneli) hirmus suur uni. Samas kui nüüd magama minna, siis õhtul ei ole enam suurt midagi teha, sest kõik muuseumid ja poed pannakse kell kuus kinni ja aitab küll teile. Ametnikeraiskadest ma üldse ei räägi. Nemad saavad kell kolm koju.

Kuigi. Täna on neljapäev, mõned muuseumid on pöörased ja on kaheksani lahti.

Lähen siis kohusetundlikult 8.30 kooli, muidu oli kõik tore, aga tundi ei toimunud. teisel kursusel ka mitte. Väga lõbus. Läksin linna ja ostsin endale üheeuroseid kõrvarõngaid suurest nördimusest.

Pm ei tea ma ikka veel, mis tunde ma võtan, aga ilmselt mitte päris neid, mis mul õppelepingus on. Väga mõtekas oli siis neid välja valida ja rämedalt mõistatada, mis on mis, kui ma pean nagunii paberid ümber tegema. Ja see on vist enamasti nii, et siis väike möödapanek süsteemi poolt.

Külmutatud õunastruudel ootab kapis. Ilge jurakas maksis vähem, kui tükike tordikest kuskil pagariäris. Et siis oleks hea.