kurioosne värk.

Eile öösel jõudis Tobias, kelle toas ma praegu elan, natukeseks siia. Esteks oli muidugi kummaline, kui keegi kell 12 ukse taga kolistama hakkas, aga votsiis. Ja jõudsime veel kiirelt juttugi puhuda ja rõõmustasin, et oh, tema on ikka toredam, kui need põhitüübid mul siin. Aga tuli temagi täna koju ja hakkas sedasama mängu mängima. Palju õnne.
Praegu istuvad siis üks oma toas ja Tobias elutoas, mängivad oma mängu ja Franzi tüdruksõber, kes sel nädalal siin on, igavleb niisama nukralt.
Ega ma ise muidugi parem ei ole, kraamisin niisama ringi ja vaatasin ETVd ja ei teinud ka midagi eriit produktiivset, eksole. Igal omad lõbud ikka.
Homme kooli ei ole, on väike eeskava ja jõulusööming, väga tervitatav värk. Võiks siis täna miskit sotsiaalset teha, aga pooled ei viitsi ja teised pooled on kuidagi kättesaamatud.

Eile käisin sellises keskmise elutoa suuruses jazziklubis, kuhu oli terve bigbänd sisse topitud. Väga mõnus, see on see sama koht, kus me sünnipäeval ka käisime, põhipeerud hakkavad juba tuttavaks saama. Aga jazz veel eriti ei meeldi. Noh, see va freijazz vähemalt mitte. Selline vähe organiseeritum nagu bigbändiga oli, sobib küll.

Veel on kummaline, et kui mina elan Tobiase toas ja Nikit ei ole siin, siis see on täitsa mõedamatu, et Tobias siis Niki tuppa magama läheks, ööbib sohval. Ja ise musitavad kõiki võõraid. Üleüldse austerlased, mitte need minu nohkarid spetsiifiliselt.

tuiraruiraraa ja 4. veebruaril on airbaltic mu sõber.

Töökoda.

Tulemus. Ma mõnda oskaks vast isegi järgi teha. nomnomnom.

Liis ja iiida-hollandi turistid. Minu selja taga on Hunderwasserhaus. Üks neist. Täitsa mõõtmatutes hulkades tore oli Liisga. Jõudsime koos järeldusele, et kõik võib ju tore olla, aga omas keeles naljade tegemist on ikka raske millegagi asendada.

talverajakas.

jõudis kohale. Kaasaegne kohandus vanast heast "vaatan telekat ja söön kana" mõnulemisest: istun arvutiga teki all ja joon kokakoolat.
Lubasin juba Corinaga miskit ette võtta, aga kuidagi ei taha siit koopast välja ronida.
Varastasin keskväljakult ülejäänud kuuseoksi ja pistsin vaasi. (muidu sellise koheva ja upsaka Ma-olen-palju-väetist-söönud kuuse saab vabalt 300 euri eest siinmaal osta. Kummaline värk.)

Homme lähen kolmanda kursusega keekse küpsetama, aga ma vist juba kuulutasin seda.
Kõik on haiged siin muidu, ma natuke kardan, et jään ka, kuigi ei tea, ei ole põhjust.

plutipluti.

Man muss kein Engel sein, um Leben zu retten.

Niimoodi kuulutavad nad seal plasmapunkti reklaami peal.
Käisin siis täna esimest korda.
Ja ongi lugu nii, et neil on suurepärane masin, mis võtab vere, eraldab plasma ja pumpab tummisema kraami veeni tagasi. Päris geniaalne. Päris verd saab Punases Ristis anda. Selline lugu.

Katsil on täna sünnipäev, plaksutage kõik.
Sellega seoses, mul siin linnukesed sirstasid vahepeal, et on veel oodata miskit postkasti, aga need viimased tulevad küll kuskilt Amsterdami kaudu.

Olge nunnud, tehke lumememme, kütke ahju ja tehke muid toredaid talveasju. Ja ärge siis verivorstidega liiga lennukad olge.

jeeš ja ma unustasin, et Liis saabub mulle 16. külla. see on üks plaanidest.

Sul on kena pepu.

...on põhilause, millega potentsiaalsed austria külalised teid tulevikus tervitama hakkavad. Ja muidugi öö.
Pragu on päris mitu plaani tulemas. Eks näis, kas nad kõik teoks ka saavad.

Ja ma kuulsin, et teil on seal nii külm ... Bei eich is es so koid, do freats da di oaschlukan zua.

Peaks IKEAsse minema. Äkki on pooled Viinalsed seal ka.

Sünnipäev(ad)

hei.
Olen siin hoogu võtnud, et sünnipäevast kirjutada, aga kuidagi ei jõua selleni. Ja hea on, sest iga päev on nagu sünnipäev viimasel ajal.

Nii kõigepealt oli pärispäev, mis algas üsna masendavate nootidega. Tähendab alguses oli väga tore, tegin Trintsu kingi lahti ja rõõmustasin ja tegin mõnusa pika hommiku, lugesin õnnesoove ja sõin putru.
Aga kui kooli läksin, selgus, et tund jääb ära. teised muidugi teadsid, aga ma olin (jälllle) ära unustatud. Noh, mõnes mõttes on see juba koomiline, et jäksand väga vihane ollagi. Üritasin siis natuke linnas jalutada, aga ilm oli kole ja midagi teha ka ei osanud. Lisaks see Bank Austria toimib hirmus aeglaselt ja raha ei saanud ka välja võtta. Saan muidugi oma eesti kaardiga ka, aga see maksab jälle 1.50 iga kord, mis ei ole ju nii palju, aga põhimõtteliselt üritan seda vältida. Teised toredad inimesed olid ka kõik tunnis ja tulin siis koju ära. Muidu olin veel kooli kommi viinud ja puha, aga ei näinudki peaaegu kedagi, kellele neid sisse sööta.
Tulin koju ära ja vaatasin Alice imedemaal filmi ja panin niisama tühja. Keegi ei tahtnud minguga Ewerti kontserdile ka minna, aga õnneks tekkisid väiksed plaanid, et lähme ikka kuhugi istuma.
Mõtlesin, et lähen kooli ja teen ise natuke trenni, sest liigutama ikka peab ju. Siis läks juba natuke lõbusamaks, sest koolis nägin Lisat ja Annelie`d ja sain jube nunnu jõulukaktuse kingituseks. Trennitegemisest ei tulnud küll suurt midagi väga asjalikku välja, aga no kolm kõhulihast ikka.
Juba sinna jazziklubi poole suundudes hakkas eesti telefon helisema ja sain Estri ja Lauri õnnesoove ja kohe pärast seda helistasid veel Ulvi ja Peep, nii nunnu. Nad alati soovivad õnne ja on muidu ka nunnud, eksole.

Näedsasiis, täitsa tore värk, nagu pildi pealt paistab. Vasakult: Corina (I kursuselt, tore hipsterpiff), siis on üks, keda te tunnete, keskel Primo(erasmus, Itaalia, saksimängija, ta oli juhuslikult seal, et kaasõpilastega jämmida), Annelie ja Lisa (II kursus).
Ega me kaua ei olnnud, sest plaanisime ikka kaheksaks kooli jõuda.
Minul küll kahjuks ei õnnestunud, sest öösel jõudsime veel Estri ja Lauriga skaibilobiseda ja me ei olnud väga kiired.

Muide juba esmaspäeval jõudis mu juurde üks tore janku Viljandist.
Nonii.
Ja siis kolmapäeval läksin kooli ja  kõik olid kommi söönud ja kiitsid (viisin Triinu paki sisu ka sinna majja) ja siis äkki ühe "vahetunni" ajal tuli II kursus ja kukkus laulma ja kooki ja küünlaid lehvitama. Erakordselt nunnu. Väga hea keeks oli.
Lisaks jõudis veel üks tore kaart väga roosas ümbrikus minu juurde, võita arvata, kust see tuli.

Jaaaa täna käisin koolis natuke ja siis pärast Nastjaga kohvikus ja sain veel kingiks kooki ja käsitöökomme. (mis te arvate, kas pistsin kõik nahka või pigem jaa?). Postkastis oli veel üks lilla rebaseüllatus.

Lisaks on mul tugev kõhutunne, et tasub veel homme ja esmaspäevalgi postkasti põhjalikult sisse minna, sest seal võib veel toredusi leiduda.

Ahjaa, käisime saatkonnas, lootuses, et seal saab mingit põnevat infot või ma ei teagi, niisama lobiseda. Tegelikult ei lastud meid väga uksest sissegi ja veel saime teada, et mingit ametlikku jõulukogunemist ei ole ja üldse olid nad suht segaduses, et miks me üldse läksime sinna. Nojah. Aga vähemalt sain saksakeelse brošüüri Eesti kohta, las siis teised leovad ja õpivad.

Muide on veel päris palju plaane ees. Homme on Forsyhte kompanii etendus ja järgmisel nädalal ühe koolikaaslase monoetendus ja vahepeal veel natuke kino ja sushit ja ehk midagi veel. Järgmisel laupäeval lähen kolmanda kursusega keeksikesi küpsetama. Keeks=küpsis siinmaal. Ja jõuludeks küpsetavad nad igasuguseid väiksed junne. Mulle tundub, et nad on selleks kõik jube osavad siin.

Muidu on elu päris tore ja hea tunne on. Muidugi kui kolmapäeva õhtul Jane ja Sillega veel juttu puhusin skaibis, siis tuli küll koduigatsus peale. Just selle Viljandi ja kogu selle koolitunde igatsus.  Kindlasti kui seal olen, siis kirun ikka edasi, aga nii see ju käib.

Olen alati mõelnud, et päriseks ei tahaks kunagi Eestist ära minna ja siin olen sellele tundele vaid kinnitust saanud. Aga täna mõtleisn, et kui peaks veel kunagi avanema võimalus selline sutsakas teha ja olla ise ja kohaneda ja asju vaadata, siis võiks korrata.

Hoh, ja seda ka, et nüüd on mul veel uuem soeng.
Pakaa.

igast toredad asjad tulevad mu juurde. Kaardi peal jänesed ja paki sees punased sukapüksid ja jaanurais päris elus Liina. Millega ma küll kõik selle ära olen teeninud?

Muidu tahtsin täna doonoriks minna, aga sain ainult registreerida. Süsteem on selline, et kõigepealt võetakse väiksemad hulgad proove ja lastakse paljudele paberitele alla kirjutada ja nädala pärast esimest korda minna.
Tgelikult on siin plasmapunktid, mitte doonorikeskused. Jutt käib ainult plasma loovutamisest, mitte vereandmisest. Aga siin jäävad mu meditsiinilised teadmised küll väga lühikeseks, nad peavad ju ikkagi verd võtma, või on mingi imemasin, mis otse verest plasma välja imeb? noh, kõlab natuke kosmiliselt. Eks ma siis järgmisel nädal näen. Aga asja teeb imelikuks, et loovutada võib enam-vähem iga nädal. Punktid ei ole muide üldse haiglate juures, vadi rohkem nagu väiksed eraettevõtted. Loovutuse eest saab raha ja teenusepakkujaid või vahendajaid on päris mitu.
eks ma annan teada, kui esimest korda käinud olen.

eile olin kultuurne ja värki. täna olen hirmus laisk ja ei suuda otsustada, kas viitsin üldse kuhugi minna veel.

Ja khmkhm, kommentaarid anonüümsete pseudonüümide alt on erakordselt häirivad. Olen seda enne ka öelnud. hakake avalikuks, inimesed.