Noppeid.

Tornis käisin.

Kohvikus kohe mitu korda.

Olin turist suure hoolega.

Piff olen muide loomu poolest.

Teel kohtasin toredaid inimesi

Mõned neist olid metallist. Muidu vaadake, mul on juuksed. Ja see on Bratisalvas.

Jaani meistritöö Bratislavas.

Kuidas ma ei osanud konservi avada. Pärast issi õpetas, kui Liinale kilusid avasin ei olnudki enam piinlik.



Vahepeal olid jõulud. Siis sai lisaks sellele naljale veel palju nalja.



Garderoobides on kõik alati maru normaalsed.  Need koduloomad muidu võtaks voodi alla elama küll.



Tegin kunsti. Tassisin pidupuhuks lausa lilled koju.


See peaks tähendama, et saalid on neil suured. Aga kunsti tuleb meie omadest rohkem. Hoolimata sellest, et õppejõud nii mõnigi kord tundi ei jõudnudki ja ma saan palju nalja teha tundide sisukuse teemal., siis üht ja teist ma ikka õppisin. 

Lõpetuseks peaks äkki midagi maru põhjapanevat ütlema. Igatahes tänan tähelepanu eest ja järgmise korrani. Ja siinkohal tänuavaldused kõigile, kes läbi interneti- ja tigupostiavaruste ikka lähedal olid. 

Kuna Liina praegu lendab, (või passib Pariisi lennujaamas) siis erilised tähelepanuavaladused sulle, et sa alla ei kukuks. 

Hallo, Viljandi. 

Kogu tõde jüriööst

ehk airbalticu usaldusväärsusest ehk esimese maailma probleemid.

Sest kõiki ju kindlasti nii huvitab, kuidas ma päev otsa PASSSSSSSSINUD olen.
Nonii. pidi olema 11.35 lend Viinist Riiga ja siis kõva ootamine Riias ja edasi Tallinasse. Aga kui Kaie kohriga (mis oli isegi õiges kaalus!) lennujaama jõudis, oli lend juba edasi lükatud. Hästi siis, et ma kell seitse ikka üles pidin tõusma.
Muidugi juba pärast piletit ostmist tulid vanemad ja targemad sõbrad-sugulased mõttele, et selle riiapassimisajaga oleks juba bussiga valka jõudnud. Aga no, eks oma lollustest õpibki.

Muidu lahkumine läks kõik väga ilusti, Corina käis veel pühapäeval külas ja ise käisin õhtul Nastjale asju viimas ja sain veel teda ja Zorianat näha, kõik väga lill.

Igatahes, tagasi passimise juurde. Alustasin muidugi positiivselt, et no küll ta tuleb ükshetk. Aga selleks ajaks, kui pidi tulema ei olnud tulnud ja uus aeg öeldi alles 1 paiku. 15.20 oleks pidanud lahkuma. Aga lõpuks saime ikka vast mingi napilt enne nelja maast lahti. Ja Riia-Tallinn lahkus 19. 05 niiet võite arvata, kas me jäime viis minutit hiljaks või pigem jaa.

Aga kuna mul on seetatitõbi siis lennukis hakkas väga huvitav. kõigepealt hakkas muidugi kõrvades valus, aga sellega ma olin juba arvestanud, ainult, et siis hakkas veel valusam ja siis hakkasid kõik toolid ja lambid ka ringi käima, aga ajasin silmad pärani ja hingeldasin natuke, et vererõhku tõsta ja siis varsti hakkas juba inimlikum. Jäin ruttu magama, mis nendes olukordades ikka aitab tavaliselt.
Kui ärkasin avastasin enda kõrvalistujana sellise neiu: Sündinud on Eestis, aga väiksena kolis Viiini ja nüüd kohe saab Austria kodakondsuse. Noormees on eestlane ja talle ta küll läkski. Eesti keelest sai natuke aru, aga rääkida ei osanud, ei tea, mis ta nimi oli, aga igatahes pärast tuli välja, et vene keelt rääkis sujuvalt.Pidi praegu tegelema eesti keele meeldetuletamisega.

Igatahes üleval hakkas kõrvadel juba päris õhuline, aga see muutus muidugi maanudmisega. Siiamaani on selline vatti täis olla. Ma võiks praegu nende kaagutavate korterikaaslastega seal elada, üldse ei segaks.
Etsiis jaa. Selle maanudmisega ei ole mul  muidu ka head suhted, aga see oli halb. Ütleme nii. Juba siis ma mõtleisn, et ei oleksi väga halb sellest lennust maha jääda, sest see mõte, et nüüd kohe läheb veel hullemaks ei olnud väga tervitatav.

No ja siis kui ma maha tulin siis ingel Ulla otsis mulle välja, et olekski täitsa võimalik nüüd öösel siit Valka sõita.

Ja siis ma hakkasin infot otsima. Peaks veel mainima, kui imepäraselt aeglaselt need läti infomehed töötada võivad. Saba seisis leti taga ja tahtis oma pileteid vahetada (Tallinasse, Helsingisse, Peterpurgi ja veel igale poole) ja tüübid lihtsalt ajasid juttu. Ja EI, nad ei teadnud, kust ma bussi peale saan, saatsid mu infopunkti. Kuhugi. Ühtegi sellekohast viita ei olnud.

Küsisisn siis umbes täpselt nelja inimese käest, kuni õigesse kohata jõudsin. Seal oli selline posti otsas arvuti, kust sai endale netipileti osta. Ja raha eest välja printida, ihnurid, on nad siin. Ja EI ka informatsioonitädi ei teadnud, mis posti alt mu buss läheb. Ma ei tea, uuri välja siis. Läksin siis veel airbalticutele ütlema, et ma ei tule teie lennuga, lakkuge panni ja siis seal oli üks kena neiu, kes ütles, et ma peaks neile kirjtama, äkki saan raha tagasi. Noh, või siis bussipiletiraha või midagi. Ma väga küll ei usu, et nad annavad, aga väga nunnu, et ta vähemalt pakkus.

Igatahes, äkki nüüd ma suudan oma võrrrandi Valga-Tartu-Jõgeva-Tallinn-Viljandi ka kuidagi välja mõelda. Sest plaanid Ullaga olid väga nunnud ja tädi ja õde ja vanaema-vanaisa tahaks ka ju näha. Või siis olen kodus neli päeva ja ei tee midagi. Joosepile pannkooke ainult.

Kuna ootesaalis oli KAKS pistikupesa, siis tulin suvalisse kohvikusse ja tellisin banaanikokteili kalli raha eest. Kahju, et ergo seda hüvitada ei taha. Aga kes esimesena karjub, saab Mozartikuuli. Kui ma neid ise bussi peal ära ei söö.

Tegelt ei ole ju midagi halvasti, aga lihtsalt. No ei olnud ju tuhapilve, miks nad ei saa hakkama endaga?

Olge mõnusad ja katsuge mitte kevadväsida ja minge ka kaugele, saab targemaks ja ei taha enam ära minna. Klišee, aga nii on.

Otsagi sai

... nagu meie peres öeldakse.

Sellise üllatuse kraamis kursakaaslane kotiõhjast välja, kui juba võrdlemisi hädine Kaie end ikka oli viimaseks koolipäevaks kooli lohistanud. Oli väga meeleolukas ja sai palju kallistusi ja vähem ja rohkem alusetuid külastamislubadusi.

Ja siis käisin veel väiksel õhtuistumisel reedel erasmus-sõpradega, mis oli ka nunnu.
Nüüd olen natuke ära väsinud. Kuna ma terve selle siin oldud aja jooksul päris haigeks ei jäänudki, siis nüüd on ju tagumine aeg. Oleks siis, et pakiks, kui kuhugi minna ei saa, aga kahjuks valitseb siin veel (üsna korrastatud) segadus.
Aga olen kaval ja kutsun kõiki külla, sest sinna tuule kätte litutama ei tahaks tõesti enam minna.

Muidu sain endale viimaseks kolmeks päevaks uue kaasüürilise, väikese nunnu itaalia neiu, kes lubas mulle täna pastat teha ja puha.

Nii ta siis läheb. Prindin nüüd lennupileti välja ja katsun oma kaosesse veel vähe korda tekitada, sest varsti tulebki esimene külaline :D

päris kahju hakkab.

Budapest.

Kirjutasin vist ka midagi sellest juba? Igatahes, hea linn oli. Mulle meeldis.

Liina tegi kunsti. 

Eistraum

Seljatasin täna suure kiusatuse jälle mitte midagi teha ja tegin kohe mitu asja ära. et oleks tehtud, eksole.

Käisin Secsessiooni majas Klimti Beethoovenifriisi vaatamas. Kujutage ette, ma otsin teile kohe pildid ka.

Tehti seal eelmise sajandi vahetuse paiku selline maja kunstnikerühmituse poolt kunsti näitamiseks ja muidu ilusolemiseks. Kusjuures, naisarhitekt, Otto Wagneri õpilane, seda on ka tunda. See Wagner oli kuulsaim omal ajal. Tegi palju metroojaamu ja muid asju ka.
Seal sees saab näha seda kuulsat friisi, mille kohta ma päris palju targemaks sain. Alguses Klimt tegi selle ainult ühe näituse jaoks (1902) ja mõtles, et pärast värvitakse üle ja asi vask. Aga siis arvati et se eon ikka väga väärtuslik, tassiti seda siis (see on ikka  kolm seina) edasi ja tagasi igast muuseumite vahel ja peksti ilmselt vahepealt piku uksepiitu, sest ta oli mingiks ajaks väga õnnetus seisus. Nüüdseks on aga jälle ilus ja jälle seinas. Tervikuna oli kohe väga äge. Kuigi muidu ma kõige suurem Klimti fänn ei ole, kuna sel aastal on teda lihtsalt terve Viin TÄIS, siis see oli äge.

Selliseid raskusi näiteks tuleb ületada teel õnneni. Need kolm tibi seal vasakul on Hullumeelsus, Haigus ja Surm, see mõmm seal keskel on nende isa, keegi müütiline koletis, kelle nime ma ei mäleta ja siis need järgmised kolm tibi.. no ma täpselt ei mäleta, aga vist umbes nagu kadedus, verepilastus ja ebaproprtsionaalsus..(kuna see on ainult oletus, siis on väikese tähega.mhm.)

Ja siis õhtupoole käisin Eistraumil. Oli üpris unelmaline tõepoolest.

Nagu juuresolevalt pildilt näha, siis see ei ole mingi tavaline liuväli. Just need rajakesed seal puude vahel on kõige ägedamad. Kaks suuremat väljakut on ka.
Muidugi sain 20 minutit oodata kõigepealt, aga ma isegi ei viitsi vihastada enam... Kui, siis ainult natukene, eksole. Ja inimesi oli piisavalt, et tahaks metsa ära.

Aga ise olin siiski rõõmus. Ja pepuli ei käinud mitte üks kord. Kuskil Nastja kaameras on vist paar taustaga pilti ka.

Muidu kauplesin ennast sel viimasel nädalal paari balletitundi kaasa tegema ettevalmistuskursusega, saab ilmselt väga hirmus olema, aga äkki tuleb midagigi meelde.

Metsa seeeeneleee, auu-auu-auu, eksole.

Mulle ei meeldi, et Viinis ei ole üldse puid. Selliseid juhuslikke. Ilusaid parke on küll, aga tänavale mõne pressimine oleks ikka liigne luksus. Muidu küll mingit kokkuhoiuprobleeme ei ole väga.

Mulle meeldivad vanad inimesed. Ooperis, kui nad üksteisel mantlisaba sirgu tõmbavad ja kui tädil on huuled roosad, kui kauplustes on head allahindlused ja siis ta jookseb ja näitab meile muuseumi kätte.
Ja mulle meeldib, et inimesed räägivad üksteisega, kui sama laua taha istuvad.
Ja mulle meeldivad koerad. Kõik on nunnud ja räägivad juttu sinuga. Koerad, ma mõtlen.
Ja mulle meeldivad tüüpide muusikad koolis. Peaks küsima esitajaid.

Ja mulle ei meeldi, et rahvas tuleb tundi viis minutit hiljem kohale ja õpejõud tuleb kümme ja siis hakkab lastenimedest rääkima.

Mulle meeldib, see turg mu kõrvaltänavas. Eine Sakkkel Papriikaa, ein oouuurooo.
Mulle meeldib, kui kevadilm on ja mulle ei meeldi, kui kakka sajab taevast alla.
Mulle meeldivad muuseumid. Ja tasuta päevad.
Ja mulle meeldivad kaabudega onud.

Mulle meeldivad toredad inimesed, aga luurele just paljudega ikka ei läheks nüüd mõne kuuga.

Eesti asukoha seletamises olen ka päris heaks saanud. "Noh, kas sa tead, kus on Skandinaavia? Mhm. Ja Venemaa? Balti riigid? Ja siis seal Soome all otse. No, natuke merd on ka vahel."

Mulle ei meeldi kõrged majad. Oma aknast näen taevast vähemalt, aga see on ka puhas vedamine.

Ma vist lähen sinna turule nüüd.